Rannapi poeg Ikevald: “Mul on kõrini võrdlusest isaga!”

Rannapi poeg Ikevald: “Mul on kõrini võrdlusest isaga!”

Kaspar-Ikevald Rannap, sõpradele tuntud kui Ikevald, on julge ja energiast tulvil noormees, kes on juba mitmenda põlve muusik. Kuigi oma isa Rein Rannapit austab ta väga, on pojal siiski kõrini, et tema karjääri pidevalt isa omaga võrreldakse. Buduaar rääkis Ikevaldiga pikemalt.  

Kaspar-Ikevald Rannap, sõpradele tuntud kui lihtsalt Ikevald, on julge ja energiast tulvil noormees, kes on juba mitmenda põlvkonna muusik. Kuigi oma isa Rein Rannapit austab ta väga, on pojal siiski kõrini, et tema karjääri pidevalt isa omaga võrreldakse. Buduaar rääkis Ikevaldiga pikemalt.

Oled armastatud muusiku Rein Rannapi poeg. On see sulle ka probleeme valmistanud?
Mu isa on väga tore ja andekas muusik. Olen ka väga tänulik kõige eest, mida ta on mulle õpetanud ja edasi andnud. Olen harjunud, et mind pidevalt seostatakse temaga. Samas, kui päris aus olla, siis mul on kõrini sellest, et intervjuudes küsitakse küsimusi pigem tema kohta. Teisest küljest mõistan inimeste huvi selle teema vastu. Kuid… mulle ei meeldi, et mu karjääri pidevalt võrreldakse tema omaga. Aetakse kui tikutulega seoseid taga. Me oleme isa ja poeg ning tegeleme mõlemad muusikaga, kuid teeme siiski erinevaid asju. Lisaks ei meeldi mulle, et minu perekonnanime kuuldes muutub inimestel suhtumine minusse. Inimest peaks hindama tema enda tegude, mitte perekonnanime või vanemate järgi. Nii ma soovin, et mind ka hinnataks. Ma väga austan oma isa, kuid oleme siiski täiesti erinevad inimesed.
Tegeled ise igapäevaselt samuti muusikaga. Kas isa on Sind sinna teele suunanud või tuli see Su enda südamest?
Oleks rumal öelda, et isa pole mind mõjutanud – olen juba mitmenda põlvkonna muusik. Samas, kui paariaastane poisiklutt olin ja läksin esimesse klaveritundi USA-s, siis juba isa hoiatas mind: “Poeg, sellest saab väga raske tee, kui otsustad selle kasuks!” Mulle on alati väljakutsed meeldinud!
Millised Su päevad välja näevad?
Ärkan. Joon kohvi. Loen midagi ägedat. Siis asjatan oma mõnusa BändCämp perega – meil tuleb varsti esimene BändCämp festival 6. augustil Tallinna Lauluväljakul! Söön ka. Käin Ketikoertega proovis, esinemas, kirjutan sõnu või mängin kitarri. Kuulan muusikat. Korvpall, rand, päike ja loodus. Pidutseda on ka tore. Ja loomulikult, mu fantastilised sõbrad, bändimehed ja bändkämplased. Ilma nendeta ei oleks mu elu selline, nagu ta on. Aitäh!
Kes on Su eeskujud? 
Mul on palju eeskujusid! Iga päev oma kodus ja prooviruumis vaatavad nad mulle otsa .. ja nad annavad mulle nõu. Kui nüüd kellelgi tekkis küsimus, et kas olen hull, siis vastan meeleldi sellele ise – jah, olen!
Mis on su ambitsioonid muusikas?
Kahjuks või õnneks on elu vorpinud mind selliseks, et lepin vaid parimaga – nii et tippude tippu! Meelelahutus on kindlasti see valdkond, kus tunnen end koduselt, kuid nagu öeldakse – ei või kunagi teada!
Kui vanalt hakkasid muusikaga tegelema?
Esimesed kokkupuuted muusikaga olid arvatavasti ema kõhus, kus minuga käidi ooperis, kontsertidel ja mujal. Kui sealt välja tulin, siis hakkasin omaette huilgama ehk siis lapse moodi laulma. Hiljem tulid pillid, muusikakoolid .. ja nii läkski!
On Sul mingi sõnum ka Buduaari lugejatele?
Soovin, et inimesed oleksid rõõmsad, hullud ja töötaksid oma unistuste nimel. Nii et kõikidele buduaari lugejatele – kõige metsikumat ja lõbusamat suve!
Kuula ka Ketikoerte uut lugu Mäng
 
 

Getter Lukjanov