Rubriik: Emad, isad, lapsed! Vastab: Buduaari psühholoog Maris Kaurov

Täna vastab minu küsimustele Buduaari psühholoog ja kahe lapse ema Maris Kaurov. "Väikese lapsega reisile minnes tuleb arvestada tõsiasjaga, et tegemist
pole puhkuse vaid vaheldusega. Olme mõttes võib olla keerulisemgi kui
kodus", räägib Tartus elav kaunis ema.

Täna vastab minu küsimustele Buduaari psühholoog ja kahe lapse ema Maris Kaurov. "Väikese lapsega reisile minnes tuleb arvestada tõsiasjaga, et tegemist
pole puhkuse vaid vaheldusega. Olme mõttes võib olla keerulisemgi kui
kodus", räägib Tartus elav kaunis ema, et reisimine lapsega võib osutuda päris keeruliseks.

 

 

Nimi: Maris Kaurov
Vanus: 35

Perekonnaseis:
abielus

Lapsed:
Katrin Kaurov 12 a; Lauri Kaurov 1a 7 kuud


1. Kui vanalt Sa sünnitasid, millal on õige aeg sünnitada ja millal on naine lapse saamiseks valmis?

Esimese lapse sünnitasin 23-selt, teise kümme aastat hiljem. 1996-dal aastal oligi keskmine esmasünnitaja vanus 23 aastat, seega, kas olen keskpärane? Kahjuks või õnneks on naise viljakad aastad loetud, seega võrreldes meestega on valik mingil määral juba meie eest tehtud. Isiklikult arvan, et kui õige kaaslane leitud ning mingi stabiilsus loodud, siis ei maksa esimese lapsega viivitada.


2. Kas mees peaks või ei peaks sünnituse juures viibima?

Enda kogemusest võin öelda, et see oli suureks abiks, nii füüsiliselt kui moraalselt. Kuid tean ka naisi, kes tahavad kindlasti üksi „võidelda”. Seega – maitseasi.

3. Kuidas muutsid enda ja laste elu põnevamaks kui lapsed veel mõneaastased olid?
Kuna laste vanusevahe on kümme aastat, puudub isiklik kogemus mitme väikelapsega. Küll aga olin pärast keskkooli Saksamaal lapsehoidja kuuelapselises peres. Seal sõideti lastega päris julgelt ringi, tavaliselt mägedesse suvilasse.


4. Millal lapsega (lastega) esimest korda pikema reisi ette võtsid? Mida soovitad lastega reisimisel silmas pidada?

Kui Katrin oli kolmene, siis sai käidud Muumimaal ja Pipimaal, neljasena oli ta kaasas Kanaaridel, sellest vanusest edasi läks juba libedalt. Palju käisime telkidega matkamas. See tundub esmapilgul keerulisena, aga tegelikult tuleb lapsel värskes õhus hea uni.

Kui Lauri oli aastaseks saanud, aga oli veel roomav laps, siis sai perega Egiptuses käidud. Vot see reis oli õpetlik „ämber”. Kuna mul oli väikese lapse ja eelnenud raseduse tõttu reisimisega pikk vahe sisse jäänud, ootasin seda sõitu väga. Lootused olid üles kruvitud ning kujutlesin kuidas saan lõpuks puhata. Reaalsus oli aga lapse täiesti segipaisatud unegraafik. Nt. ühel hommikul ärkas ta veerand viis ning kuna tütar anus läbi une: „Ema, tee midagi, et ta tasa oleks!”, siis läksin välja jalutama. Siinjuures mainin, et valgeks läks alles paari tunni pärast.
Seega – väikese lapsega reisile minnes tuleb arvestada tõsiasjaga, et tegemist pole puhkuse vaid vaheldusega. Olme mõttes võib olla keerulisemgi kui kodus.


5. Millised mängud, mängutoad, mänguasjad, multifilmid jne on Sinu lastele kõige rohkem meeldinud?

Eks mängud muutuvad vastavalt vanusele, alustades peitusest ning lõpetades AÜ-ga. Mänguasjadest enam on mu lapsi huvitanud erinevad majapidamisesemad ning täiskasvanute tegevuse matkimine, samuti erinevaid abivahendeid kasutades võimalikult kõrgele ronimine. Multifilmidest on teatud eas vaieldamatuks hitiks ikka Teletupsud. Mängutubades oleme käinud vaid Lõunakeskuse Dzhunglis, sellega võib täiesti rahule jääda.


6. Kust ostad lasteriided? Milliseid poode ja brände eelistad?

Lasteriided liiguvad minuni mingeid müstilisi teid pidi. Alati pakutakse sobival hetkel riideid, millest tuttava lapsed on välja kasvanud. Need saavad siis omakorda edasi antud. Kaubamärkidest on toredad Lenne ning jalanõudest eelistan Eccot. Jalanõude kvaliteeti pean väga oluliseks, need ostame lapsele ise. 12-aastase riided on juba teine teema. Need ostetakse tavaliselt isaga reisil olles. Siis ei ole mind kokkuhoiule manitsemas.


7. Kas ja kui palju Sind on laste kasvatamisel aidanud ema/isa, mees, vend/õde, lapsehoidja, sõbrannad,…?

Kuna nii minu kui mehe vanemad ei ela meiega samas linnas, siis oleme ise hakkama saanud. Võõraid lapsehoidjaid ma millegipärast ei usaldaks. Tõenäoliselt on sellisele suhtumisele kaasa aidanud erinevad jubedad dokumentaalfilmid. Kui esimese lapse kõrvalt mõnel reisil käisime, siis olid lapsehoidjateks mehe vanemad. Tänapäeval on ju see „probleem”, et vanavanemad on väga töised ning enda elule pühendunud.


8. Kui palju jääb laste kõrvalt aega endale? Mida armastad vabal ajal teha?

Hetkel sellist päris enda aega polegi. Kui laps teeb lõunauinakut, siis tegelen majapidamisasjadega ja räägin suurema lapsega tema tegemistest. Õhtul, siis kui lapsed magavad, jagan vaba aega mehega – ajame niisama juttu, teeme plaane jne. Kuna tean, et selline väikese lapsega periood on kogu eluga võrreldes väga lühike, siis lükkan oma isiklikud soovid lihtsalt veidi edasi.


9. Kas vahel on tekkinud tunne, et siin asutuses, poes, reisil, spa-s, jne pole küll laste peale mõeldud? Mis esimesena meenub? Mida ja kus võiks (lausa peaks) muutma?

Nõukaajast tulnud inimesena olen harjunud ka olematutes tingimustes tegutsema. Seepärast oskan praegu hinnata erinevaid mugavusi ja võimalusi. Tegelikult pole ma õige inimene seda temaatikat lahkama, sest minu igapäevane liikumistrajektoor on viimased poolteist aastat vägagi konstantne – koduaed, park, Lõunakeskus.


10. Mis on emaksolemise kõige suuremad mured või hirmud ning kõige suuremad rõõmud?

Eks need põhimured on ikka laste tevisega ja arenguga seotud. Kui geneetiliselt on kõik korras, siis on edasine juba kasvatuse ja keskkonna küsimus. Põhiline rõõm on jälgida lapse tormilist arengut esimestel eluaastatel ning edasi järgmiseid eluetappe, võimalus anda edasi oma elukogemust. Rõõm on tunda koos lastega avastamisrõõmu ja uudishimu, näha maailma laste pilgu läbi.

 

/Küsitles: Helena-Reet Ennet/