Rubriik: Emad, isad, lapsed! Vastab: Epp Petrone

23 kommentaari

Kahe lapse ema Epp Petrone on
kirjanik ja kirjastaja. Reisimist armastav ja välismaalasega abielus
olev Epp on Eestis tuntud ka kui endine ajakirja "Eesti Naine"
ajakirjanik ning tänane staarblogija. Vaatame, mida vastab Tartus elav
noor tegus naine Buduaari pererubriigi küsimustele.

Kahe lapse ema Epp Petrone (endise nimega Väljaots) on kirjanik ja kirjastaja. Reisimist armastav ja välismaalasega abielus olev Epp on Eestis tuntud ka kui endine ajakirja "Eesti Naine" ajakirjanik ning tänane staarblogija. Vaatame, mida vastab Tartus elav noor tegus naine Buduaari pererubriigi küsimustele.

Nimi: Epp Petrone
Vanus: 33
Perekonnaseis: abielus
Lapsed: 4-aastane Marta ja 10-kuine Anna.


1. Kui vanalt Sa sünnitasid, millal on õige aeg sünnitada ja millal on naine lapse saamiseks valmis?

Mina sünnitasin esimese lapse 29-aastaselt ja teise 33-aastaselt (täpsemalt: oma 33. sünnipäeval). Olin saanud enne lapsi palju rännata, maailma näha, palju tööd teha ja ennast teostada. Samas, kui oleks elu teisiti läinud, kui ma oleks näiteks 20-aastaselt lapse saanud, siis vastaksin ilmselt samuti, et see on õige aeg. Siis oleks elu lihtsalt teistmoodi välja kukkunud.

Praegu mõtlen, et kas olen valmis kolmandaks lapseks või ei ole kolmandat vajagi, sest mul on kaks väga erilist last juba olemas… Või lükata edasi? Ja sel puhul tiksub peas küll üks number – 35. Olen kuidagi sellisel (eel)arvamusel, et lapsed võiksid mul sündida enne 36. sünnipäeva, sest pärast seda suurenevad nii ema kui lapse terviseriskid. Mitte et ma midagi pahaks paneksin vanematele sünnijatele, vastupidi, ma imetlen nende julgust.

2. Kas mees peaks või ei peaks sünnituse juures viibima?

Kui ainult kahe vastusevariandi vahel valida, siis ütlen: pigem peaks. Aga samas, see sõltub asjaoludest.

3. Kuidas muudad enda ja laste elu põnevamaks?

Näiteks juttude vestmisega. Täna lõunal nägime aias siili ja leppisime juba kokku, et õhtul jutustan Martale sellest siilist.

Viimasel ajal olen hakanud talle arvutis (tavaliselt www.youtube.com) näitama videoklippe maailma maade kohta, samas on kaart kõrval. See aitab mu enda kohati peal käibvat rännuhimu maandada. Ja kindlasti see harib last! Ta jagab 4-aastaselt juba päris hästi ära, mis on maakera ja erinevad maad, erinevad kultuurid.

4. Millal lastega esimest korda pikema reisi ette võtsid? Mida soovitad lastega reisimisel silmas pidada?

Mu vanem tütar on väga palju reisinud, ei jõua kokku lugedagi, esimene kord oli vähem kui 3-kuiselt, kui kolisime kogu perega Eestist USA-sse. Noorema esimene üle ookani lendamine oli 6-kuiselt. Meil on võimalik teadusajakirjanikust issiga ta konverentsidele kaasa minna (ise maksame oma piletid, aga ööbimiskoht on olemas issi tööandja poolt) ja kindlasti peame aastas vähemalt korra lendama USA vahet, sest seal elavad meie laste vanavanemad.

Hetkel olen sellises meeleolus, et ei tahaks üldse kusagile minna, Eestimaa suvi oma täies ilus on väärt seda, et kodus olla ja olen eelmisest reisist täiesti väsinud. Käisime Barcelonas konverentsil kaasas ja mina olin lastega üksi, mitu korda kahetsesin, et miks ma küll koju ei jäänud! Tegelikult, jaapanlastel on oma iva, kui nad alla 6-aastaste lastega ei reisi ja siis, pärast seda, asuvad maailma vallutama. Aga kui ikkagi reisile minna, siis… Eelkõige soovitan oma sisetunnet jälgida igasuguseid valikuid tehes.

5. Millised mängud, mänguasjad, multifilmid jne on Sinu lastele kõige rohkem meeldinud?

Multifilmidest meeldib meile väga "Mu sõber Totoro" ja ka mitmed teised Jaapani filmimeistri Hayao Miyazaki filmid.
Mänguasjadest – 4-aastane on meil praegu printsessimaailma fänn, vanaema on ostnud printsessiriideid, mida nad sõbrannadega siis selga ajavad ja muinasjutte mängivad. Noorema tütre puhul ei ole ma lemmikmänguasja täheldanud. Neil kummalgi pole ühte kiindumusobjekti, ühte konkreetset kaisukaru olnud. Võibolla sellepärast, et nad on maganud pikalt meie kaisus (10-kuine magab ka praegu) ja see on kiindumussuhte ära täitnud?
Üks rutiin on meil kolmekesi – mina ja lapsed – õhtuti vannis pikalt liguneda ja mängida. Mulle tundub, et vesi mahendab ja tasandab kõik päeva jooksul olnud mured ja vesi aitab olla avameelne, samas ka fantaasiarikas. Peamiselt mängime seal oma näppudega. Issiga on neil aga rutiin pilli mängida. Issi mängib kitarri ja nemad löövad tamburiine kaasa.

6. Kust ostad lasteriided? Milliseid poode ja brände eelistad?
Ma ostan lasteriideid enemasti kasutatult, see on keskkonnahoidlikum ja ka rahakotihoidlikum. Eestis käin kasutatud riiete poes täiesti brändide peale mõtlemata. Lisaks ostan kasutatud riideid internetist (www.ebay.com meie USA aadressile ja www.ebay.co.uk meie Eesti aadressile saatmiseks). Seal otsin ka brändide järgi, mu vanem tütar armastab tugevaid värve ja huvitavaid mustreid, näiteks MiniBoden on üks tore tootja (www.miniboden.com). Ahjaa! Tuttavatelt Eestis olen ostnud ka villaheidest tehtud beebipükse ja -särke, mis ei saa mustaks ega märjaks ja hoiavad hästi sooja, samas lasevad õhku läbi, olen nendega väga rahul. Neid müüakse ökopoodides nagu www.looduspere.ee.
Ja kasutan Annal peamiselt villaseid mähkmepükse, need on ostetud aadressislt www.tervevalik.ee.

7. Kas ja kui palju Sind on laste kasvatamisel aidanud ema/isa, mees, vend/õde, lapsehoidja, sõbrannad,…?
Mees muidugi aitab, aga kuna tal on üheaegselt täiskohaga töö ja ülikoolis pooleli magistriõpe, siis tal pole ju aega! Naljaga pooleks nimetame mehega meie pere terapeudiks meie 13-aastast lapsehoidjat: ta on mu sõbra tütar, kes käib õhtuti ja nädalavahetustel meie juures, saab selle eest taskuraha. Minu arust on see kõigile ideaalne variant: tema tahtis alati endale nooremat õde, nüüd on tal neid isegi kaks; tema ema teab, et ta on kindlas kohas ja pealegi õpib raha väärtust tundma, ise raha teenides; mina saan endale kirjutamise aega, samas aga on lapsed kuulmiskauguses, näiteks aias. Kui tekib probleem, siis saan minna ja aidata. Teisi hoidjaid on meil hetkel vähem. Aga seda "sõbra tütre" skeemi julgen teistelegi soovitada!

8. Kui palju jääb laste kõrvalt aega endale? Mida armastad vabal ajal teha?
Ma ei teagi, mis see "vaba aeg" tähendab… Ideaalses elus peaksidki mõnud ja kohustused kattuma, samuti peaks kattuma enesele tehtav ja teistele tehtav. Mul on selles mõttes ideaalilähedane elu: ma mõtlen praegu välja lastejutte ja kirjastan neid (mu kirjastus on aadressil www.petroneprint.ee). Esimene mu lasteraamatutest tuleb välja sel suvel ja teine enne jõulu. Muidugi pole elu ikkagi ideaalne, sageli on tunne, et jooksed amokki ega jõua kõike, sest plaane on palju ja aega vähem.

9. Kas vahel on tekkinud tunne, et siin asutuses, poes, reisil, spa-s, jne pole küll laste peale mõeldud? Mida ja kus võiks muuta?
Ma liigun enamasti nii, et 10-kuine on mul kas linas või seljakotis enda külge köidetud, nii et ma ei märka seda, kui kehv on lapsevankriga liikuda. Vahel siiski: kitsad ja kõrgete äärtega kõnniteed, järsud trepid… Olen mõelnud siis, et küll ratastooli-inimeste elu võib raske olla.

Kas ma muudaksin pisikesed poekesed ümber, nõuaksin neilt ratastooli/käru juurdepääsu ehitamist, kui see minu korraldada oleks? Neil võiks olla võimalik taotleda mingisugust toetust, laenukäendust selliste asjade ehitamiseks, aga ma ei teeks seda kohustuslikuks. Las jääb neid pisikesi eksklusiivseid urkaid ja butiike ka, ega igale poole peagi lapsevankriga sisse pääsema.

10. Mis on emaksolemise kõige suuremad mured või hirmud ning kõige suuremad rõõmud?

Need on sellised pisikesed alalised hirmud, mis kusagil alateadvuse piirimail ujuvad, igasugused haigused ja õnnetused, mille suhtes oled instinktiivselt valvas. Ja ka rõõmud on pisikesed ja oma kindlas voos – nõuab harjumist ja harjutamist, et neid igapäevaseid õnnehetki märgata, mitte kogu aeg homsele või järgmisele aastale mõelda.

/Küsitles: Helena-Reet Ennet/