SAATUSLIKULT KONTSERDILT PÄÄSENUD Isobel: teesklesin üle tunni surnut

SAATUSLIKULT KONTSERDILT PÄÄSENUD Isobel: teesklesin üle tunni surnut

Pariisis toimunud terrorirünnak nõudis lõviosa ohvritest Eagles of Death Metal’i kontserdil. 22aastane Isobel Bowdery oli samuti kontserdile läinud – lootuses veeta mõnus reede õhtu. Kahjuks läks teisiti. Isobel avaldas oma Facebooki lehel kirja, milles selgitab klubis toimunut, meenutab inimesi, kes talle tol ööl abiks olid ja loomulikult neid, kellel ei õnnestunud tragöödiast eluga pääseda. 

Pariisis toimunud terrorirünnak nõudis lõviosa ohvritest Eagles of Death Metal’i kontserdil. 22aastane Isobel Bowdery oli samuti kontserdile läinud – lootuses veeta mõnus reede õhtu. Kahjuks läks teisiti. Isobel avaldas oma Facebooki lehel kirja, milles selgitab klubis toimunut, meenutab inimesi, kes talle tol ööl abiks olid ja loomulikult neid, kellel ei õnnestunud tragöödiast eluga pääseda. 

Isobel kirjutab: 

“Sa ei arva kunagi, et midagi taolist võiks sinuga juhtuda. Oli lihtsalt reede õhtu rockshow’l. Sealne atmosfäär oli nii mõnus – kõik tantsisid ja naeratasid. Hetkel, kui kaks meest peasissekäigust sisenesid ja tulistama hakkasid, uskusime naiivselt, et see kõik on osa kontserdist. See polnud lihtsalt terroriakt – see oli massimõrv. Mitukümmend inimest said otse minu silme all kuulidega pihta. Veri kattis terve põranda. Täiskasvanud mehed, kes oma naiste surnukehi käte vahel hoidsid, nutsid. Purunenud tulevik, südamevalus lähedased – see kõik juhtus hetkega. 

Ehmununa ja üksinda, teesklesin üle tunni aja surnut. Lamasin seal koos inimestega, kelle kõrval olid nende lähedased – liikumatult. Püüdsin mitte hingata, mitte liigutada, mitte nutma puhkeda. Ma ei kavatsenud nendele meestele anda seda, mille järgi nad janunesid – hirmu. Mul vedas meeletult, et mul õnnestus sealt eluga pääseda.

Inimesed, kes minuga seal olid, soovisid ju lihtsalt ühte toredat õhtut, nad olid täiesti süütud. See maailm on julm. Sellised teod rõhutavad inimeste koledat külge ja mälupildid sellest, kuidas need mehed meid raisakotkaste kombel sihtisid, jäävad mind alatiseks kummitama. Viis, kuidas nad sihtisid ja tulistasid seisualas olevate inimeste pihta, mille keskel ka mina olin – inimelu ei maksnud nende jaoks midagi. See ei tundunud reaalne. Ootasin hetke, kui keegi ütleb, et see on kõigest õudusunenägu. 

Ellujäänuna on mul võimalus meenutada neid, kes tol ööl tõelised kangelased olid. Mees, kes pani oma elu kaalule, selleks et minu pead varjus hoida. Paarike, kelle viimased armastusavaldused kinnitasid mulle, et maailmas on endiselt ka palju head. Politsei, kel õnnetus sadu inimesi päästa. Võõras, kes mu teeäärelt üles korjas ja lohutas mind need 45 minutit, kui olin veendunud, et kaotasin rünnakus oma kallima. Vigastatud mees, keda ma ekslikult oma kallimaks pidasin ja kui eksitusest aru sain, kallistas ta mind ja ütles mulle, et kõik läheb veel hästi – hoolimata sellest, et ta ise oli samuti täiesti üksi ja hirmunud. Naine, kes rünnakust pääsenud inimesed lahkelt oma koju lubas. Sõber, kes läks mulle uusi riideid hankima, et ma ei peaks verist särki kandma. Kõik teie, kes olete toetust avaldanud. Kõik te panete mu uskuma, et maailmal on siiski potentsiaali paremaks muutuda. Et midagi sellist enam kunagi ei juhtuks. 

Ja siis loomulikult need 80 inimest, kes kontserdipaigal oma elu kaotasid. Need, kel polnud piisavalt õnne. Nemad, kes tänast hommikut ei näinud. Ning nende lähedased, kelle valu ei suuda miski leevendada. Mul on nii kahju… Mul oli au nende viimaste hingetõmmete tunnistajaks olla. Olin üks nende hulgast ja julgen seetõttu kinnitada, et lahkunute viimased mõtted ei olnud hirmust või loomadest, kes selle õuduse põhjustasid. Kõik mõtlesid inimestele, keda nad armastavad. Kui ma võõra verega kaetud põrandal lamasin ja kuuliga pihtasaamist ootasin, kujutasin ette iga inimese nägu, keda kunagi armastanud olen ja sosistasin uuesti “Ma armastan sind”. Tegin seda aina uuesti ja uuesti, meenutades oma elu kõige ilusamaid hetki. Lootsin, et need, keda armastan, teavad, kui väga ma neid armastan. Lootsin, et hoolimata sellest, mis minust saab, usuksid nad edasi headusesse – et nad ei laseks nendel meestel võita! 

Sel õhtul muutusid paljud elud tundmatuseni ja nüüd on meie ülesandeks olla paremad inimesed, elada neid elusid, millest selle kohutava tragöödia ohvrid unistasid, aga mida nad enam kahjuks kunagi kogeda ei saa. Inglid – teid ei unustata kunagi.” 

Noore naise postitust saad vaadata SIIN.

Buduaar.ee