Reklaam sulgub sekundi pärast

Villu Parvet: kui sa ei oska end maksma panna, siis oled elu lõpuni tallaalune

Skandaalne mees Villu Parvet, kes on ka raamatu "Seks, vein ja kutsikad" autor, on alati olnud iseenda elu peremees ning kellelgi teisel ta end kamandada ei lase. Villu sõnul jäävad saatusesse uskuvad inimesed elu lõpuni kannatajateks, sest õiglus on mehe sõnul puhas müüt. Loe pikemalt allpool.

Skandaalne mees Villu Parvet, kes on ka raamatu "Seks, vein ja kutsikad" autor, on alati olnud iseenda elu peremees ning kellelgi teisel ta end kamandada ei lase. Villu sõnul jäävad saatusesse uskuvad inimesed elu lõpuni kannatajateks, sest õiglus on mehe sõnul puhas müüt. Loe pikemalt allpool.

Mida arvab Villu karmast - kas Villu usub karmasse? "Jälle. Karma. Kurat. Viis küsimust ja tegelikult ainult üks – kas elu annab kõik tagasi? Tuhat korrektset vastust ja ei ühtegi ausat. Nagu ikka. Aga hüva, vastan siiralt. Seekord. Tegelikult tahaksin ahastusega karjuda: "Oleks see nii! Oleks see ometi nii, et kui teed head, siis tuleb see tagasi, eelistatuna mitmekordselt, ja kui saad kelleltki p***, siis saatus või keegi teine või kolmas hüvitab selle sulle. Oh, aga tegelikult … Kuidas siis on tegelikult? Hea küll, räägin," kommenteerib Villu ning jätkab: "Müüt salapärasest tasakaalust erutab inimesi. Õigemini aitab see elult kergemal või raskemal kujul p*** saanutel oma nüri igapäevaga paremini toime tulla ja palgapäeval teenitud peenraha eest end oma elust mõneks tunniks välja tšekkides tulevikus saabuvast õnnest unistada ja nii jälle kuuks ajaks uueks ***e saamiseks ette valmistuda."

Villu sõnul jõuavad kaugele vaid need, kes on nahaalsed ja oskavad end maksma panna. "Inimesed arvavad, et mõnda aega eluraskusi välja kannatades teenivad nad saatuselt välja parema elu, et must-valge kontor moondub ükspäev welcome-to-St-Tropez videoks, või töö ministeeriumis, kus neid kamandab hästi väikse aju, kaheksa klassi haridusega, aga hea suhtlemisoskuse abil ametisse saanud mölakas, muutub ühel päeval karjääritegemise kiirendusrajaks, kus kõik neile teed annavad. Oh, oleks see nii … Tean, et paljud, kes nii unistavad, hakkavad mind nüüd vihkama (veel rohkem kui enne), aga ütlen selle välja. Sirgelt. Tasakaalu pole, elu ei anna kannatuste eest tagasi ja õiglus on müüt. Pidev kannatamine ja ***e võtmine, unistades, et ükspäev elu kõik kompenseerib, on kõige kindlam viis harjuda veel rohkem ***e saama. Elu on ebaõiglane. Su mustvalge groundhog day on kümne aasta täpselt sama nüristav ja see mölakas, kes sind kamandas, saab ise asekantsleriks ja see "ükspäev", mida sa ootasid ja ootasid ja ootasid ja ootasid ja millal kõik muutuma pidi, ei saabu kunagi," tõdeb Villu, et ainus viis kusagile välja jõuda, on ise midagi teha ja kohe, ja kes on oma madala palga ning raske eluga rahul, siis ega nad midagi muud elus ei saavuta ka.

Villu tõesti usubki, et paljud inimesed lihtsalt on leppinud oma saatusega, olgu see siis milline tahes. "Ma usun, et enamik inimestest taandavad ennast ise väga väikesteks ja lepivad vaikides nägurieluga. Need, kes tahavad ja julgevad, võtavad palju rohkem. Haridus ei aita. Kannatamine ammugi mitte. Enamasti saab saatuselt palju parema diili lihtsalt hea jutu ja loomupärase nahaalsusega. Kui sa seda ei usu, kannata edasi. Aga ära loodagi, et ta sinu juurde jääb. Teda erutab ka hea elu, paheline vaheldus, see, kui on palju rohkem. Sina pead siis aga edasi kannatama. Võid enesele öelda, et see oli karma. Jälle!"

Karin Karu