Villu Parvet: teenin kordades rohkem raha kui palgatöölised

Skandaalne mees Villu Parvet, kes on ka raamatu "Seks, vein ja kutsikad" autor, pole elusees palgatööl käinud ja selleks on tal ka oma põhjendus - nimelt ei teeniks ta palgatööl nii palju raha kui elamiseks vaja. Kuidas Villu siis raha teenib ja kuidas ta oma elu esimese raha välja teenis? Buduaar rääkis Villuga sel teemal lähemalt.

Oma vanematelt pole Villu mitte kunagi raha saanud, isegi väiksena mitte. Muidugi oleks ta tahtnud minna poodi ja jäätist osta, aga vanemad lihtsalt ei andnud niisama raha. Seega tuli Villul ise midagi välja mõelda. "Mäletan ühte konkreetset juhust, see oli aastal 1984. Põgenesime ühe sõbraga lasteaiast ja läksime uurima lasteaia tagust maailma. Mäletan selgesti, kuidas me leidsime taarapunkti eest kolm rohelist tühja õllepudelit ja viisime need lihtsalt uksest sisse. Selle eest saime nii palju raha, et meil õnnestus kõrval olevast poest osta neli suurt koerapirukat ja Tarhuni limonaadi. Sõime kõhud täis ja läksime tagasi lasteaeda. Olin siis viiene. See lugu vist päris esimese palga teenimise alla ei lähe, aga väikese nostalgivarjundiga võib öelda, et õppisime tolle sõbraga mõlemad, et raha vedeleb sageli lihtsalt maas," meenutab Villu kerge muigega.

Villu mõistis juba siis, et temast ei saa kunagi meest, kes palgatööd teha võiks. "Nagu suured isad ja õpetajad ütlevad: „Tööl käia pole aega, vaja raha teenida“. Alustasin juba varajases teismeeas säärase ostan-müün-vahetan tegevusega, mida tänapäeva noored nimetavad hustlerluseks. Nüüd võin vist üles tunnistada, et praktiliselt terve keskkooli aja elatusime ühe sõbraga ka veidi ulakast äärebisnesist. Nimelt õnnestus meil kahekesi suruda ennast kooli IT-tegelaste lühikesse nimekirja. See tagas meile ligipääsu kooli arvutitele - neid oli kokku kaks… Üks neist oli väga hästi kaitstud ja turvatud masin, millesse sisestati tundidest puudumise infot iga õpilase kohta. Tollel ajal oli koolis selline süsteem, et puududa tohtis ainult 18% tundidest, selle ületamisega kaasnesid valusad tagajärjed – eksamid, arvestused jne. Loomulikult tuunisime alguses enda puudumisi väiksemaks, seejärel sõprade omi, siis tuttavate ja lõpuks praktiliselt kogu kooli. Tol ajal teenisime sellega parematel kuudel ikka mitme õpetaja palga," nendib Villu, et juba keskkooli ajal teenis ta väga hästi.

Siis aga juhtus midagi, millega Villu polnud arvestanud. Kõik tuli välja! "Nagu mingis Tarantino filmis lendas lõpuks ikkagi si** ventilaatorisse ja asi tuli välja. Mäletan selgesti seda stseeni, mis oli tõesti nagu filmis. Kuna mu sõber polnud kehalise kasvatuse tundides praktiliselt üldse käinud, hõõrus kehalise kasvatuse õpetaja – ühe silma aga suure missioonitundega mees – käsi kokku, tehes peeneid vihjeid ja suursuguseid plaane selles osas, kuidas ta kuti iga päev maratone jooksma paneb. Kui puudumislehed välja jagati ja tüübi kehalise kasvatuse puudumise protsent täpselt 18% oli, hullus vana sportlane nii räigelt, et ei jätnud enne, kuni kogu kooli juhtkond Mulderiteks ja Scullydeks ja raisakullideks kehastusid ja müsteerium ära lahendati. Siis muidugi selgus, et ka paljud teised puudumised olid muudetud ja järgnesid õppenõukogud, direktsioonid ja mida kõike veel. Samas, nagu elus ikka, saime viimasel hetkel sellest jamast väljutud. Oli see õnn või saatuse iroonia, aga asi tuli välja viimase kooliaasta viimasel veerandil. Mingil hetkel kaaluti isegi stsenaariumit, et kõik abituriendid, kelle puudumisi oli muudetud, visatakse koolist välja. Õnneks seda ei juhtunud, küll aga langetati käitumishinne kõigil meie klientidel mitterahuldavaks," muigab Villu. 

Kusjuures Villu oleks keskkooli lausa kuldmedaliga lõpetanud, aga kuna ka tema käitumishinne langetati mitterahuldavaks, siis jäi ta medalist ilma. "Keskmine hinne oli mul küll 5.0, aga käitumine „mitterahuldav“. Noh, aga ega ma ausalt öeldes väga ei kurvastanud, kogemus oli rohkem väärt. Raha kulutasime, nagu kõik normaalsed noored mehed, põhiliselt söögi, joogi, meelelahutuse, tüdrukute ja samas ka raamatute peale. Jah, sel ajal loeti veel raamatuid. Muud vist polegi väga võrreldes edaspidisega muutunud, kui see, et raamatuid loetakse vähem. Aga lugemine on väga kasulik. Siis tulevad tarmukamad mõtted ja pole vaja palga - sageli pigem neegri - tööd teha," ütleb Villu ausalt välja oma arvamuse, et tema jaoks pole palgatööl mingit väärtust.