LAURI RÄPP: KUIDAS TULEB ARMASTUS… tegelikult

Muidugi on igaühel oma maitse ja päriselt ei tea me tegelikult ise ka, mida me tahame. Kuigi arvame (mis arvame? oleme kindlad!), et teame, mida või keda me tahame. Üks eelistab blondi, teine brünetti. Mõni mõlemat korraga ja ka siis pole ta rahul. Mõnele mehele meeldivad suuremad, teisele väikesed naised. Osadele kirgastub silme ees ainuvõimalik kooselu tallinlannaga, teine unistab abielust ainult tailannaga. Pärnakast Mardile meeldivad endast kakskümmend aastat vanemad, ameeriklasest Donaldile jällegi kakskümmend aastat nooremad naised.

Mees, kes eelistas blondi, elab tegelikult koos hoopis brünetiga ja on üliõnnelikus suhtes. Vähemalt väljapoole paistab nii. Minu hea sõber rääkis alati, et tema ainuvõimalik abikaasa on rinnakas ja toekas eestlanna. Nüüd on ta juba ammu abielus hapra hiinlannaga ja elab hoopistükkis Itaalias. Neil on kolm last ja nad on oma eluga väga rahul. Nad mitte ainult ei paista, vaid ongi õnnelikud. Mart jällegi ei ole oma tookordse armastusega enam ammu koos, ent Donald ja tema noor naine näivad üksteise seltsis ainult säravat. 

Täielik segadus ja vastuoluline kokteil, on ju? Mida – õigemini keda – meie, mehed, siis tegelikult tahame? Ja mis meile siis tegelikult loeb?

Ühe hea, võib-olla isegi ühe parima võimalikest vastustest sellele sain ma kummalises kohas. Maailma teises otsas. Nicaraguas, San Jorges. Istusin ühes Nicaragua järve äärses räpaka välimusega rannabaaris ja tegin praami oodates aega parajaks, kui meie lauda tuli üks rõõmsameelne vanapapi. Kanadast pärit George, kellega me kohe jutusoone peale saime. Nagu ikka, jõuavad meeste jutud varem või hiljem maa ja ilma juurest naiste peale. Nii ka tookord.

Mõned aastad tagasi oma naise matnud ligi kaheksakümnene ja omamoodi põneva mõttemaailmaga mees rääkis meile järgmist. Sa arvad, unistad, või oled isegi kindel, et armastus tuleb graatsiliselt hiilides pikkadel ja sihvakatel jalgadel, piitspeenikese piha ja unistuste rinnapartiiga. Näoga, nagu moeajakirja kaanepilt. Aga mis juhtub tegelikult? Tegelikult tatsab ta su juurde lühikestel toekatel jalgadel, kergelt korpulentse kehaga, näoga nagu täiskuu. Ta rabab su jalust ning pöörab su senised tõed, uskumused ja maailma pea peale. Sa võid ju olla enesekindel ja arvata, et ta räägib sinuga emakeeles. Aga siis tuleb ja sosistab armastus sulle kõrva amore mio või I love you. Sa ei tea seda mitte iialgi ette...

Muidugi unistab iga mees mingil eluhetkel Playboy kaanestaarist, multimiljonäri tütrest või korpulentsest naabri-Nataljast – no nii vastavalt maitse-eelistustele – aga see, mis tegelikult oluline on, peitub hoopis muus. Aga, mis see „muu” siis on, mis meile korda läheb? Või mida peaks tegema, et sümpaatse mehega tekiks midagi enamat? Ega ma seda päris ainuõiget ja püha tõde ei tea.

 Ole parasjagu uudishimulik. Ära oleta, vaid küsi.

 Kuula päriselt, mida mees sulle räägib. Aga ära unusta, et mõnikord ütleb vaikus rohkem kui tuhat sõna.

 Kui vähegi võimalik, räägi tõtt. Isegi siis, kui see on valus. Ka iseendale. Sest ainus paljastunud vale seab kahtluse alla kõik, mida sa eales öelnud oled.

 Ole kirglik. Nii oma elu vastu kui ka lemmiktegevustest rääkides. Ja suhtes. Nii palju, kui see võimalik on.

 Avalda alati oma arvamust, aga ära suru seda peale. Tõde on tihtipeale kahevahel.

 Ära ürita meeldimise nimel kõigest hingest olla see, kes sa tegelikult ei ole.

 Ole kellegi pühapäeva hommik, mitte laupäeva öö.

Aga võibolla peitub üks universaalne tõde George’i öeldus. „Kui ma oma naisukest esimest korda kohtasin, ei olnud ta üldse selline, nagu ma oma elu armastust ette kujutasin. Ma ei teagi, mis see oli, millega ta mind ära nõidus. Kas see, kui kirglikult ta oma huvidest ja tegemistest rääkis? Või see, kuidas ta naeratas? Või hoopis see, kuidas ta vahel mossitades huulde hammustades kallistust nurus? Või peitus tema ilu ja võlu lihtsalt selles, et ta oli selline, nagu ta oli? Ehe ja ehtne. Lahke ja aus.”

Päeva lõpuks ei loe ei vanuse- ega pikkusevahe. Ei vormid ega värvid. Ükskõik kummalt poolt vaadata. See on hoopis see seletamatu ja salapärane miski, mida me kõik ihaldame, aga mida meist keegi päris täpselt kirjeldada ei oska. George siiski ehk peaaegu. Mis seal salata, olen isegi avastanud, kuidas ma välimuselt või muudest „segastest” asjaoludest tingituna minu maitsele mittesobilikule naisele ennast palju kauem otsa vaatama unustan, et seda lihtsalt sõpruseks pidada...

Varem või hiljem tuleb iga meik maha ja alles jääb ainult see, mis on peidus selle kõige all. Ole nii, nagu sul kõige mugavam on. Ole kummaline. Kui tunned, siis ole veider. Kui vaja, siis ka vastuoluline. Ole sina ise. Ära tee väljagi, mis teised arvavad. Ainult siis saad sa teada, kes on see inimene, need inimesed, kes päriselt sinu ellu kuuluma peaks.

Ilmunud ajakirjas Buduaar.
Lauri Räpp on Buduaari ajakirja kolumnist, kirjanik ja ettevõtja.