Energia- ja motivatsioonidoosist DanceAct’i contemporary jazz’i tunnist

1 kommentaar
Energia- ja motivatsioonidoosist DanceAct’i contemporary jazz’i tunnist

Kahe nädala jagu tantsutrenne koostöös DanceAct’i ja Coca-Cola’ga on nüüdseks seljataga ja kui mõned valusad lihased ning pisut paistes hüppeliiges välja arvata, võin kokkuvõttes enesetunde suurepäraseks lugeda. Kindlasti tekib kohe küsimus, kas tantsimine mõjub nii laastavalt, et lausa hüppeliiges läheb paiste? Vastus on muidugi ei – tegu täiesti tavalise tantsijate ja sportlaste murega, kus vigastused tekivad pigem väljaspool trennisaali ja tehes just neid kõige igapäevasemaid toimetusi. Positiivne selle kõige juures on aga tunne, et paranemisprotsess on töös ning peagi olen taas võimeline igas trennis maksimumi andma. Et ma aga seni tantsimisega hüppeliigesele rohkem liiga ei teeks, on harjutuste sooritamine enda jaoks igati läbimõeldud ning tean, mis mõjub hästi ja mis mitte. Kõike ei saa alati kaasa teha ja kõike ei tee ka, ent õnneks pole selliseid harjutusi palju ning kauaks pealtvaataja olema ei pea.

Kahe nädala jagu tantsutrenne koostöös DanceAct’i ja Coca-Cola’ga on nüüdseks seljataga ja kui mõned valusad lihased ning pisut paistes hüppeliiges välja arvata, võin kokkuvõttes enesetunde suurepäraseks lugeda.

Kindlasti tekib kohe küsimus, kas tantsimine mõjub nii laastavalt, et lausa hüppeliiges läheb paiste? Vastus on muidugi ei – tegu täiesti tavalise tantsijate ja sportlaste murega, kus vigastused tekivad pigem väljaspool trennisaali ja tehes just neid kõige igapäevasemaid toimetusi. Positiivne selle kõige juures on aga tunne, et paranemisprotsess on töös ning peagi olen taas võimeline igas trennis maksimumi andma. Et ma aga seni tantsimisega hüppeliigesele rohkem liiga ei teeks, on harjutuste sooritamine enda jaoks igati läbimõeldud ning tean, mis mõjub hästi ja mis mitte. Kõike ei saa alati kaasa teha ja kõike ei tee ka, ent õnneks pole selliseid harjutusi palju ning kauaks pealtvaataja olema ei pea.
 
Minu treeningnädal näeb hetkel välja järgmine: sinna mahub kaks erinevat tantsustiili, millest 2 korda nädalas kogun suure osa nädalasest energia- ja motivatsioonidoosist contemporary jazz’is ning kord nädalas lasen end inspireerida balletil. Nagu kord kuus jõusaalis käimine ei anna soovitud tulemust, nii ka paar korda tantsimas käies ei tasu tantsusaate tuusiku lunastamisest unistada, seega on tähtis omada selget eesmärki, et oleks, kuhu püüelda. Eesmärgi saavutamisel on oluline trennide regulaarsus, sest nii omandad lisaks treenitud kehale ka oskused ja enesekindluse tantsupõrandal toimetulekuks. Kui tavaliselt seatakse eesmärgiks a la sirgem rüht, prink istmik, lame kõht ning siredad sääred jne, siis mind motiveeris eelkõige tantsutehnikate omandamine, sest kõik muu tuleb ju trenni käigus nagunii. Seega on kogu treenimine stressivabam ning saad tõeliselt nautida seda, mida teed.
 
Esimesed emotsioonid trennist mõjutavad suuresti otsust, kuidas ja kas üldse treeningutega jätkata. Kui vaadata septembri algusele tagasi, meenuvad koheselt esimene jazz’i tund ja mind vallanud emotsioonid. Tavaliselt olen parajalt hulljulge tüüp ning avatud uutele kogemustele, ent mõte tantsimisest kohutas ja vaimustas ühtaegu. Peamiselt seetõttu, et tavaolukorras ei pea tegema seda, mida keegi teine või kolmas ette dikteerib ning otsustamisõigus jääb mulle, aga olles situatsioonis, kus olen ise vabatahtlikult soovinud end tantsualaselt arendada, on täiesti loomulik, et keegi juhendab, aitab ja õpetab. Otsustasin, et maksku, mis maksab, alla ma ei anna. Ja seda isegi siis, kui esmapilgul tundub kõik saavutamatu. Kui vaja, võtan kasvõi aja maha: mõtlen enda jaoks kõik läbi ja proovin nii kaua, kuni õnnestun.
 
Huvilisi oli esimeses trennis palju. Kartuses eksida ning harjutuste sooritamisel teistele ette jääda, sai end kiirelt saali tagumisse ritta peidetud, et siis tasapisi treenerit ja trennikaaslasi jälgides soojendusharjutusi järgi matkida. Tagareas on esialgu väga hea ja turvaline, ning kui ei peakski midagi oskama, siis trennikaaslased ei näe ka. Alguses oli küll tunne, et kõik peale minu saavad aru, mida treener meilt nõuab, ent minu õnneks avastasin kiirelt, et esmaseid katsetajaid on siiski rohkem. Pärast mõneminutilist kohmetust tundsin end juba märksa enesekindlamalt ja andsin endast kõik, et võimalikult täpselt nähtud liigutused lihasmällu talletada. Enesekindlus oli isegi nii suur, et sain kiiresti esmasest kartusest oskamatuse ees üle ning nüüdseks ei pea end tagareas varjama. Isegi siis, kui mõned sammud esimese korraga välja ei tule, siis treeneri nõu on alati abiks. Nagu meie treener Kaarel Väli juba esimeses trennis ütles, kui ei oska või ei saa aru, tuleb unustada kartus oskamatuse ees ning koheselt küsida.
 
Siinkohal annan jazzi huvilistele ühe hea trennieelse soovituse – viige end kasvõi vähesel määral kurssi balleti terminite ning võtetega ja elu on palju kergem. Jazz’i koreograafia on paraku äärmiselt tehniline ning põhineb paljus balleti hüpetel ja pööretel, seega hästi tähtsal kohal on soojendus lihaste ettevalmistusel ja siinkohal kuluvadki need teadmised marjaks ära. Kuidas need terminid edaspidi muusikasse panna, tekib juba jooksvalt treeneri ja tantsuhuviliste koostööl ning omandatakse õppimise käigus. Samas ei juhtu midagi, kui termineid ja harjutusi esimeses trennis kokku ei pane, selleks õppimisprotsess ongi ja sammud tulevad lõpuks nagunii.

 
Sellest, kuidas mul balletis läheb ning missuguste katsumustega esmaspäevane bailatino mind kostitab, saab lugeda juba järgmisel nädalal.