Helena-Reet Playboy peol ja Hollywoodis näitlejaks saamas

73 kommentaari

“Nähes määrdunud tänavat ja mittemidagiütlevaid ehitisi, olin Hollywoodi peale pahane” – nii iseloomustasin ma oma esmamuljet teleajakirjale Nädal antud intervjuus. Kaheksa aastat on möödas sellest, kui esmakordselt Los Angelest avastama läksin. Olime Malaisias lõpetanud reality-sarja „Robinsonid“ filmimise ja Eestis olin sellel ajal küllalt suure meediatähelepanu all. Sellest inspireerituna ja meediapisikust nakatatuna tahtsin näha, kuidas mujal maailmas see näitlejaks saamine siis õieti käib. /Tekst: Helena-Reet Ennet/

LOS ANGELES –
näitlejate ja modellide meka!

“Nähes määrdunud tänavat ja mittemidagiütlevaid ehitisi, olin Hollywoodi peale pahane” – nii iseloomustasin ma oma esmamuljet teleajakirjale Nädal antud intervjuus. Kaheksa aastat on möödas sellest, kui esmakordselt Los Angelest avastama läksin. Olime Malaisias lõpetanud reality-sarja „Robinsonid “ filmimise ja Eestis olin sellel ajal küllalt suure meediatähelepanu all. Sellest inspireerituna ja meediapisikust nakatatuna tahtsin näha, kuidas mujal maailmas see näitlejaks saamine siis õieti käib. Kui oli kindel, et saan USA viisa, hakkasin kohe marsruuti planeerima. Otsustasin läbi sõita ka Los Angelese ümbruse ja kindlasti käia ära Las Vegases.

Esimest korda Ameerikas

Los Angelese lennujaama jõudes olin pool tundi sõnatu ja kergelt närvis, sest ma ei kujutanud ette, et LA on nii tohutu suur linn. Ma ei karda tavaliselt üksi reisida ning olen ka varem suurtes linnades käinud, aga LA tundus tookord nii uskumatult suur, et võttis jalad nõrgaks. Siblisin tükk aega lennujaamas edasi-tagasi, vältides mustade ja muude värviliste himuraid pilke, kuni lõpuks võtsin end kokku ja otsisin üles peatuse, kust buss Hollywoodi viib. 1,35 USA dollarit ja sõit läkski lahti… Peatus Downtownis, bussivahetus, 1,35 USA dollarit ja sõit läks jälle lahti. Umbes 50 minuti pärast olin Hollywoodis ja taas üllatunud: nähes määrdunud tänavat ja mittemidagiütlevaid ehitisi, olin Hollywoodi peale pahane, sest uskusin, et nimelt siit leian sära, sädelust ja glamuuri, mis minu hingele nii lähedane on.

Kui olin end hotellis sisse seadnud, otsustasin hakata kohe linna läbi kammima, lootuses mõne staariga kokku puutuda. Staare ma ei näinud, aga kohtasin umbes kümmet kodutut ja rohkem kui kümmet hullumeelse välimusega inimest. Juba esimese poole tunni jooksul kogusin kolm visiitkaarti, mis tõotasid mulle näitleja- ja modellitööd. Kriitikameel kadus sel moel kiirelt ja, rind rõõmust kummis, läksin vilistades tagasi hotelli poole, mõeldes järgmisele päevale ja tõotatud casting’utele, arvates ja uskudes, et kõikide unistuste maa Ameerika on mind omaks võtnud ja minu erakordse talendi kohe avastanud. Kuid järgmisel päeval selgus, et kaartidel märgitud firmasid antud aadressidel ei eksisteeri ning minu uhked fotosessioonid jäävad esialgu ära. Telefoninumbritele otsustasin mitte helistada… Ilmselt ei kaotanud ma nende kaartide äraviskamisega enamat kui voodis väntsklemine mõne aidsihaigega. Kuid ma ei otsustanud ometi veel alla anda!

Küsitlesin tänavail võõraid, kuni sain teada paar vajalikku ajalehe nime. Ostsin ajalehed “Back Stage West – the actors trade newspaper” ja “The Hollywood Edition of the Agencies – What the Actor needs To Know” ning suundusin Coffee Bean and Tea Leaf’i nendega lähemalt tutvuma. Täpsustuseks – kohvik, kuhu ma end istuma asutasin, on tuntud kui üks näitlejate lemmikkohvikuid LA-s. Ostetud ajalehtedes märkisin ära mitu seminari ja lühikursust, mis olid mõeldud algajatele näitlejatele: “What makes a star a star” – Sam Christensen Studios, “Are you ready to be a working actor” – The Los Angeles Actors Center, “How to get cast for the part” – Church of Scientology Celebrity Centre. Esimene koolitus oli juba järgmisel päeval. Sain kaasa hunniku kirjandust ning teadmisi, mida peab tegema, et näitlejaks saada. Esimese asjana peale tohutu ande peab olema hunnikute viisi raha ja lõpmatuseni kannatlikkust, sest on rida nõudeid, mis peavad täidetud olema. Esimene neist on korralik headshot – mustvalge õigetes mõõtmetes pilt endast ning arvukalt läbitud cold reading’u, on-camera, scene study, improvisatsiooni, häälduse ja muid kursusi.

Järgmine samm on leida endale agent, kes sind promoma ja pakkuma hakkab. Selleks on vaja saata nädalas kümnete, isegi sadade kaupa pilte endast ja resümeesid tuhandetele agentuuridele, kuni ühel õnnelikul päeval ühest agentuurist vastuse saad. Brad Pitt näiteks saatis oma headshot’e aasta aega, enne kui ta sai esimese väikese otsa. Samuti ei võeta inimesi eriti tõsiselt, kui nad ei ole SAG-i (Screen Actors Guild) liikmed. SAG-i liikmeks saab, kui oled osalenud vähemalt kolmes filmis taustanäitlejana või siis, kui meeldid kellelegi SAG-ist nii väga, et saad automaatselt selle liikmeks. Liitumistasu on üle tuhande taala.

Minu päevad Los Angeleses möödusid lugedes Uta Hageni teost “A challenge for the Actor” ja uurides õppimisvõimalusi erinevates näitlemiskoolides ja -kursustel. Tutvusin kursustel nii tõsimeelsete näitlejaks pürgijatega kui ka samasuguste uudishimulikega nagu mina. Kogu Hollywood ja selle ümbrus koosnebki suuremalt jaolt inimestest, kes päeval ja öösel töötavad, kus võimalik, ning õhtuti saadavad hunnikute kaupa kirju lootuses, et ühel päeva õnn neile naeratab. Nii et neile, kel Hollywoodi staariks saamine südamel, soovitan kohe raha koguma hakata ning lugeda lõpmatuseni screen play’sid.

Olles rahuldanud huvi näitlemisvõimaluste vastu Hollywoodis ning tundes juba mõningal määral telgitaguseid, otsustasin vaadata ringi ka teistes linnades. Ära sai käidud Santa Barbaras, Venturas, Oxnardis, Thousand Oaksis, Sherman Oaksis, Enchinos, Santa Monicas ja veel teistes väiksemates kohtades. Järgmiseks pikemaks peatuspaigaks sai valitud Beverly Hills. Seal otsisin üles kuulsa hotelli Regent Beverly Wilshire, milles filmiti “Pretty Woman”. Nautisin end tassi kohvi kõrval, ehh… Olgu öeldud, et LA-s on kõik meeletult kallis. Eriti Rodeo ja Wilshire’i bulevaardi ümbrus. Raha kaob märkamatult 50-taalaste kaupa nii et arugi ei saa, et oleks midagi kulutanud. Samas aga igale moeteadlikule ja luksusbrände armastavale inimesele on Rodeo Drive kindlasti üks parimaid šoppamise paiku Los Angeleses. Sealt leiab Ferragamo luksuskingi või YSL-i klassikaliselt kauneid kostüüme. Pole kallist brändibutiiki, mis seal esindatud poleks!

Minu päevad möödusid Malibu ja Redondo randu nautides. Laifisin niisama ringi. Ühel päeval sain tuttavaks fotograafiga, kes kutsus Sunseti Bar Fly klubisse moe-show’le. Õhtut juhtis Tracy Bingham “Rannavalvest”. Show ja afterparty olid muljetavaldavad! Mind kutusti ka Playboy Midsummernight Party-le, mis on Hugh Hefneri erapidu, mille ta korraldab igal aastal umbes tuhandele inimesele. Pidu algas laupäeval kell kaheksa. Nimekirjade alusel löödi nn linnakülalistele tempel käele, millega sai bussidesse, mis sõidutasid Bel Airi, Hugh Hefneri eravaldustesse. Dress code Playboy peol oli night wear. Eramu suur aed oli ehitatud peo tarvis kinniseks ja muru oli kaetud vaibaga. Peolisi teenindasid arvukad kelnerid. Aias oli kolm baari ja rootsi laud, kus võis end kostitada millega hing iganes ihkas. Madalate laudade ümber olid padjad, millel istuda. Hefneri ja tema tüdrukute laud asus kohe lava ees, kust neil oli kõigest toimuvast hea ülevaade. Nad olid seal nagu üks ühine rõõmus pere ning teised neile eriti korda ei läinudki, igaüks pidutses iseenda äranägemise järgi. Kes jõi, kes tantsis, kes üritas produtsentide ja fotograafidega sidemeid luua, kes otsis peidetud salakaameraid, et nende ees võimalikult palju tiirelda ja ameerikalikku keep-smiling’ut demonstreerida. Peole saabus ka kuulus lilliputist näitleja Verne Troyer oma naisega. Viimane film, millega Troyer kuulsust kogus, oli Austin Powersi “Goldmember”, mis esimese nädalaga teenis kinodes 70 miljonit. Kella kaheteistkümne paiku saabusid peole viieminutiste vahega Leonardo DiCaprio ja Britney Spears. Mõlemad olid ümbritsetud turvameestest ning mõlemad olid suvaliselt teksastes. Nendele dress code ei kehtinud.

Pidu oli kirev ja külluslik. Peamiselt mängiti diskomuusikat. Hefner ise väsis umbes pool kaksteist ja kadus ilmselt oma magamistuppa. Mingit kõnet ei pidanud ta tulles ega minnes. Rahvas pidutses omal käel edasi kuni kella kolmeni. Pidu oli super! Arvan, et on vähe inimesi, kes sinna minna ei tahaks, sest vähemalt mina pole küll kunagi varem üheski kohas korraga nii palju ilusaid tüdrukuid näinud. Peol olid väga huvitavad kostüümid ja kehamaalingud. Paistis, et seal oli lähtutud põhimõttest dress for less. Kui peo alguses tipiti tikk-kontsadel ja käidi iga kümne minuti tagant make up’i kohendamas, siis paari tunni pärast oli juba võimatu neid arvukaid beibesid ära tunda – kingad võeti jalast ning niigi napid rõivad jäid veel napimaks. Crazy…

Uuesti Los Angelesse –
nüüd juba tõsiselt ettevalmistatult ning õppima!

Olles korduvalt Los Angelest väisanud, otsustasin sinna mõneks ajaks tõsiselt õppima minna. Üürisin endale korteri West Hollywoodi ja Beverly Hillsi piiril Robertsoni ja Burton Way nurgal mõnusas hotellitüüpi korterelamus “Versailles”, ning alustasin õpinguid Rob Reece’i Näitlemiskoolis. Kandideerisin ka Piero Dusa Filmi- ja Näitlemise Konservatooriumi, kuhu ka hiljem sisse sain.

Täna kaunistab Sanford Meisneri diplom minu Eesti kodu töölauda. See on suure ja raske töö vili, mida nüüd rõõmuga naudin. Läbi mitme katseterägastiku olin lõpuks maineka Piero Dusa Konservatooriumi õpilane Third Street promenaadil Santa Monicas Californias. See oli väga väsitav ja ääretult kulukas, kuid õnnelik aeg. Sanford Meisneri nimi on filmi-, tele- ja teatriinimestele hästi teada. Konstantin Stanislavski meetoditele tuginendes lõid omal ajal Sanford Meisner, Stella Adler, Lee Strasberg ja teised ühenduse „Group Theatre”. Praegu on neil kõigil omanimelised koolid ja õpetusmetoodika. Õppimine ja sissesaamine nendesse koolidesse ei ole kerge ja lisaks ülimalt kopsakatele õppemaksudele (üks akadeemiline tund maksab 400–1500 krooni) nõuab kool jäägitut pühendumist. Olin kirjas mitmes klassis ning see hõivas mu aja nädalaringselt varahommikust hilisööni, sest materjali oli meeletult palju ja see ju kõik veel inglise keeles. Ühed huvitavamad olid filmindustunnid. Mängisime läbi terveid saate tootmise tsükleid koos režissööride, monteerijate, produtsentide, toimetajate ning isekirjutatud stsenaariumidega. Algul oli ikka väga raske. Pidin võtma lisaks inglise keele tunde Berlitzis ja accent reduction’i treeninguid, mis on spetsiaalsed kursused aktsendi kaotamiseks, sest ameeriklased ei tee edaspidi vahet, kas oled välismaalane või kohalik, läbi lööb see, kes ei puterda.

Minuga samal kursusel käis mitmeid tuntud inimesi. Üks neist oli Kiara Kubukuru. Kiara on tuntud tippmodell, olnud korduvalt Vogue’i esikaanel, Covergirli reklaaminägu, samuti võib teda näha Fashion TV-s koos selliste mainekate modellidega nagu eestlane Carmen Kass, Kate Moss, Gisele Bündchen jt. Eestlased on teda näinud korduvalt “Ameerika supermodellides” kandidaatidele nõu andmas. Modellidel on isegi raskem näitlemisega läbi lüüa kui kellelgi tänavalt. Vaatamata oma suurele rahakotile, kuldaväärt tutvustele ja supervälimusele ei taheta neid täie tõsidusega võtta. Samas ei maksa Ameerikas miski rohkem kui õiged tutvused. Nii et kahe otsaga asi.

Tänaseks on Los Angeles jätnud minu südamesse kustutamatu jälje. Nii palju toredaid elamusi, teadmisi, fantastilisi uusi tutvusi, improvisatsiooniõhtuid Groundlingus Melrose’i avenüül, jätkuvalt meiliposti saabuvaid kutseid nii Playboy mansionisse kui teistele Los Angelese lahedatele üritustele meenutavad ikka ja jälle mulle seda kaunist kohta ja tuletavad meelde, et glamuuri, võimalusi ja unistuste täitumist on maailmas just niipalju, kui me seda ise endale loome!

 

Lugu saad lugeda ka “Buduaar Shoppingu” sügisnumbrist!

Pildid: erakogu. (70% piltidest pärinevad aastatest 2002-2005)

/Tekst: Helena-Reet Ennet /