Killuke vabadust lollide planeedile

Kõik lapsed unistavad rohkem või vähem vabadusest ise otsustada, mis on neile õige ja hea. See ei ole alati  kapriis ja samuti mitte teadlik kogemusepõhine otsus. Ma usun, et teatud sisemine vabadus ja tarkus on kõigile lastele geenidesse kodeeritud.

See vajab vaid arendamist nagu iga teine võime. Aga usus ja kartuses, et lastel puudub kogemus ja vaist õigeid valikuid teha, langetavad perekond ja riik laste eest praktiliselt kõik otsused. Hea laps on distsipliinile alluv mitte mõtlev laps. Lastele seatakse eesmärgiks head hinded, hea haridus, kuid mitte vaimne vabadus ja mõtlemisvõime. Paljude poolt jumaldatud Mark Twain ei lõpetanud põhikooligi ning Mozart sai valmis esimese sümfooniaga 9-aastaselt. Me nimetame neid geeniusteks, aga võib olla oli igaühel meist võimalus geeniuseks kasvada?
Saades vanemaks hakkavad paljud inimesed tunnetama mõtlemise võimsust ja mõistavad, et kogemused ning nende süntees on kõige väärtuslikum kaasavara. Mida varem sa neid teadlikult omandama hakkad, seda rikkam oled. Üks inimene seletas mulle kunagi kogemuste olemuse lahti väga lihtsa näite varal: sa võid lugeda parima kirjaniku teosest 10-lehelist kirjeldust selle kohta, kuidas sinepiõis lõhnab, aga kui sa seda ise nuusutanud ei ole, siis ei saa ka raamatust seda vastust.
Me arutame mõnikord sõpradega anarhia reaalsuse üle unistades riigist, kus pole seadusi ega valitsust. Anarhia on ühiskond, mis on rajatud selgetele väärtushinnangutele ja õilsatele eesmärkidele. See on vabadus, mis on meie kapitalistliku ühiskonna totaalne vastand ja meenutab mulle natuke Lenini ja Marxi mõtteid kommunismist. Paljud edukad revolutsioonilised liikumised lähtuvad anarhia tõdedest.  Individualistlik anarhism ei tunnista mingisugust teiste inimeste ülemvõimu, anarhias ei ole alluvaid ja ülemusi, ühiskond baseerub vabadele indiviididele. Sellises ühiskonnas puuduvad poliitiline ja õiguslik kontroll- inimesed kuuluvad kokku ja usuvad millessegi seetõttu, et neil on ühised arusaamad ja lootused, mitte ühesugune keskharidust tõendav ajupesu diplom.
Erinevalt lapsepõlvest, kui kõik pakkus huvi ja mil  võitlesime vabaduse  nimel, ei julge ega viitsi enamus inimesi täiskasvanuna midagi ette võtta. Huvipuudus on valdav.  Siin pole ka midagi imestada. Kui juba lasteaias algab 20-aastat kestev ajupesu ja pealesunnitud ühiskondliku standardi omandamine, siis ilmselgelt viib see iseseisva vaimu närbumiseni. Kuigi leidub tugevaid inimesi, kes pärast seda kõike suudavad säilitada vaba vaimu, siis enamus meist ei saa iseseisva mõtlemisega hakkama, laseme hävineda oma sisemisel vaistul ja geneetilisel tarkusel. Me oleme nii materialiseerunud, et ei usu asjadesse, mida silmaga näha ei saa. Asjad, mida me näeme, on meie sisemaailma peegeldus ja see peegelpilt meenutab Quasimodot.
Meie intellekti, vaimsust ja mõtlemismalle peegeldab kasvõi viimase kümnendi populaarseim vabaduse kanaliseerija- internet. Siin võib igaüks vabalt olla tema ise, maksta kätte oma ebaedu eest ja elada välja on mustemaid unistusi. Me arvame, et keegi ei näe meie sisse ja seetõttu võime salaja pimedas olla musta hingega, aga tegelikult kandub see peegelpilt reaalsusesse, kuhjub massidesse ja võimendub kogu inimkonda. Reaalsus ei ole juhuslik. Iga sõna, tegu ja mõte loob reaalsust ja kes vähegi huvi tunneb, võib heita pilgu oma reaalsesse sisemaailma, mida me nii kiivalt teiste eest varjame.

Tundub, et inimkond ei ole loodud vabaks, kuigi me sellest unistame ja suurem hulk kujutab ette, et reaalsus ongi vabadus. Tõeline vabadus oleks meile hukutav, me ei oskaks sellega elada, sest õpime juba lapsest peale, kuidas saada heaks ja ohutuks lolliks. Nagu uuringud väidavad, kasutame vaid 10%  oma ajupotentsiaalist ja alateadvusest, aga vaatamata sellele oleme kohutavalt heal arvamusel endast. Me oleme oma arvates targad ja vabad inimesed ning meil läheb väga hästi. Meil on ükskõik, et väike seltskond inimesi laiendab iga päevaga oma valitsemispiire meie üle. Meid see ju ei puuduta…veel. Seni kuni meil läheb hästi ja kodumaja seisab püsti, ei lähe meile isegi korda see, kes valitseb Eestimaad. Kui homme ei kehtiks meil enam seadused, siis vabadus ajaks inimesed hulluks ja tekiks just see olukord, mida enamus inimesi anarhiaks nimetavad- totaalne ja kontrollimatu segadus. Kui ei usu, et tõeline vabadus ajab lollid hulluks,  siis tehke minieksperiment kaupluses- lülitage pimedamal tööajal elekter välja pooleks tunniks ja pärast tehke inventuur. Kui küsisime Buduaari gallupis, kui paljud lugejad on elus  varastanud, saime vastuseks 67%.  Vot sellised asjad toimuvad inimeste peas, kes peaks kuuluma planeedi targemate olendite hulka.
Vabadus on vaimult tarkadele. Enamus inimestele meeldib sõltuda ja kuuluda kuhugi lootuses, et see muudab tugevaks ja sisendab turvatunnet ning teadmist, et oled õigel teel, kuna teised käivad sama teed. Vabadus on hirmutav, parem on olla teiste sarnane, siis ei tule ka hukkamõistmist. Meie poolt hinnatud harjumuspärased ühiskonnavormid armastavad inimlambaid, neid produtseerivad haridusasutused ja  toidavad meedia, poliitika, kaubandus ning kõik muu, mida me kapitalistlikeks hüvedeks oleme harjunud pidama. Valitsejatele meeldivad väga inimlambad. Mida rohkem on ühtemoodi mõtlevaid ja tegutsevaid inimesi, seda kergem on neid allutada igasugustele seadustele ja reeglitele. Inimlammastest unistavad nii Coca-Cola Company kui poliitilised jõud:  „ Valige kõik meid!”, on nende ja kõigi teiste kapitalistide sõnum meile juba lapsest peale.  Nad on isegi PR-spetsialistid endale palganud, kelle töö on meile kõik usutavamaks teha. Ja me neelame selle kõik mõnuga alla, sest ei oska mõelda ega unistada millestki enamast. Seetõttu ei ole meil ka muud pääsu kui et kari agaramaid ja ettevõtlikumaid inimesi meid alati valitsema jääks.  See on ju nii mugav eluvorm!

 Marge Rahu
marge@buduaar.ee