Kui tähtis on heasüdamlikkus, üleüldine vastutus ja kaastunne?

Olete jälginud inimesi, kes annavad oma riideid garderoobi hoiule? Või inimesi, kes esitavad oma tellimust klienditeenindajale? Mis toimub garderoobis? Inimene tuleb, võtab seljast mantli, ulatab selle garderoobitädikesele, saab tollelt numbri ja läheb edasi oma asju ajama. Loogiline.

Mis toimub klienditeenindajaga suheldes? Tuleb, tellib, tema tellimus realiseeritakse, lahkub… Loogiline.
Lisame protsessi heasüdamlikkuse, üleüldise vastutuse ja kaastunde.
Sisenesin ühel tavalisel ilusal päeval jälle ülikooli ja suundusin garderoobi poole. Tavaline hommik: kõik on unised, kohvimasina juures on järjekord, kiirustatakse, et jõuda öelda „Tere” oma kursakaaslastele. Ise olen samuti unine -kolmetunnised pausid uinakuks pole kaugeltki nii produktiivsed kui tundub. Olen natuke ärritunud trügimisest ühistranspordis ja mõningas intellektuaalses kaoses, sest üritan meelde tuletada tänase seminari põhiteemad. Niisiis – tavaline hommik. Võtan seljast mantli, ootan, kuni tuleb minu järjekord. Nii, nüüd ta pani kõrvalseisva neiu mantli nagisse, pöörab ringi, tuleb minu poole, tõstab käe, et võtta minu mantel vastu, ulatan selle talle sõnadega: „Tervist! Palun.” Hetkeks tema käsi peatub, ta tõstab minu peale kiire pilgu… kas tõesti oli nii ootamatu kuulda kahte heasüdamlikult öeldud sõna? Hiljem, kui ta ultas mulle sedeli ja ma ütlesin: „Tänan teid”, oli metsik pilk juba kadunud, ta vastas naeratades: „Palun”.

 

 Vabandust, pole veel siiani täpsustanud, mida ma kaastunde all silmas pean. Lähtuvalt minu arusaamadest on see tunne, mis ühendab igat isikut paljude teistega. Kui ma põhinedes oma empaatiale tunnen, mida võib tunda minu vestluskaaslane, partner, kirjasõber, kolleeg jne. Kui ma mõistan, et see hüvang, mida ma enesele ihkan, peaks ka teistele osaks saama; et see halb, millest ma hoidun, on ka teiste inimeste suhtes negatiivse tähendusega. Kui ma nimetan inimesi kaasinimesteks, tunnetades meie ühtekuuluvust siin maailmas.

 

 Juhtum garderoobis on vaid üks paljudest näidetest. Ja samas on ta üsna „süütu”. Kuid seal, kus ei rakendata heasüdamlikkust, üleüldist vastutust ja kaastunnet, toimuvad sõjad! Toimub massiline hävitamine, genotsiid, terrorism. Toimub see, mille elasid üle meie vanemad/vanavanemad Stalini, Churchilli, Ruzvelti, Esimees Mao, keiser Hirohito, Hitleri, Mussolini jt. riigivalitsejate võimu ajal.

 

Kerge naeratus  – kas ei saa see olla suure sõpruse algus? Kas heasüdalmikult sooritatud teod pole mitte hiiglasliku väärtusega? Lühike „Tervist!” – ja kellegi päev on päikesepaistelisem. Kallistad hetkeks sõpra, ja sära tema silmis jääb kestma. Igast pisiasjast kasvab välja üldine suhtumine. Ei saa mõelda: „Mis seal vahet, et ma ei aidanud vanuril teed ületada? Peaasi, et ma rahulepingule oma allkirja panen.”

IGA MEIE TEGU vajab heasüdamlikkust, üleüldist vastutust ja kaastunnet!

 

Teie kaasinimene

 

Oksana Geimonen