Minu unistuste elu

Selline tunne on, nagu peas oleksid imepeenikesed kuu aja vanused punupatsid,  mis sisaldavad endas sinna eksinud liivateri, puulehti ja pesakonda putukaid. Palavus tapab, aknast on kuulda lasteaiast kostvat  kisa ja üks nahaalne kärbes ei jäta jonni ning lendab, piniseb ja maandub enda haiguseid täis koibadega alatasa minu peal. Miks ta ei võiks minna kuhugi prügisse tuhnima. Hommikusöök on ärataja nagu alati, aga tuju siiski paremaks ei lähe. Loen naisteajakirja avastades üsna tihti, et mõtted uitavad mujal ja loetud artikli sisu ei mäleta. Tuju teeb heaks kommentaar filmi kohta „Shrek kolmas” ja leian et see võikski olla õige päiksekiir minu jonni täis päevas. Kähku helistan sõbrannale, ostan netist piletid ja peaks nagu hakkama sättima. Ei viitsi. Miks on nii, et Eesti inimesed suvel on suurepärases tujus, sõbralikud ja õnnelikud, kuid mina ärkan ikkagi jonniga? Elades Eestis, kus suure osa ajast  veedame pimeduses ja külmas, tunnen kuidas päike inimesi muudab, selliste ilusate ilmadega toas istumine tundub julm patt, midagi aga teha ka ei viitsi. Nii need päevad mööduvad vedeledes ja kahetsedes, et ilusaid ilmasid raiskan. Ei kujutagi ette, et kas on veel nii laisku inimesi olemas. Kõike tahaks teha aga samas ei viitsi. Kool tundub põnev, kui selgeks aine saan, on see tunne super, nagu oleks ülim inimene või nii. Seda aga juhtub harva, miks minna kooli kui saab vedeleda  ja kooki süüa. Oleks nii, et nüüd ma tunnen õppimisjanu ja lähen õpin, mitte et see kell see päev pean olema seal kohas ja kui pole siis on pahasti, kui keegi sunnib, siis ausõna ei taha, lihtsalt miks ma pean nüüd, kui ma ei taha. Tööl käimisega samamoodi. Kui olen kohal, on enesetunne hea, kõik on super, teen kasvõi ületunde ja aitan teisi, kui aga tunnen et paha olla ja tahaks kodus teki all naistekat lugeda, suur tass sooja piima meega ja moosisaiad kõrval ja jonnida, siis tuleb trots, et miks ma pean, kas lihtsamalt ei saa.
  Minu ideaalseks elukutseks oleks koduperenaine. Ei-ei, mitte mingi kodukana kes rokaste riiete, higise näo ja mullaste küünealustega päevad läbi kodus heegeldab ja seebikaid telerist kuulates samal ajal toitu valmistab, vaid pigem selline, kes hommikul ärkab, mehele süüa teeb ja tööle saadab, lapsed perekonna uhkuseks üles vuntsib ja ise oma lemmiktegevusi tegema asub. Peale hommikusööki väike vann ja kodused iluprotseduurid, edasi linna süüa ning muid vajalikke asju koju ostma. Stabiilselt hoian kodu korras, mõtlen toredaid ühiseid tegevusi perele nädalavahetuseks ning aeg-ajalt käin mõnel keele- või kunstikursusel ning külastan ilusalonge. Kindlasti mahuks mu päevaplaani ka sõbrannadega kohvikus üksteisest võidu rääkimine (sest meid on nii palju ja kõigil on kohutavalt jutte mida pajatada, uuem klatš ja muidu chitchat veel otsa), kino, teatri ning spade külastused. Raha tooks koju mees, sest koduperenaise ja ema amet on tasustamata kuid ometi aeganõudev ja raske.
 Selliseks eluks tuleks mul ilmselgelt kolida Jaapanisse, kus mees käib tööl, annab oma palga naise kätte, naine annab mehele palgast 10% ja saadab tööle tagasi. Mees käib tööl, toob raha koju ja naine peab sellega peret üleval, vaba aja veedab poodides, kohvikutes ja kodukorda hoides, kui kell näitab laste kojutulekut, sööstab naine põlle ette siduma ja õhtusööki vaaritama. Lihtsalt suurepärane elu. Lisada vürtsiks kõigele suurepärasele näputäis tööd hobikorras, nt oma küpsisepoe või lilleäris asjade korraldamise saab sellest kõigest üks suurepärane tervik. Võib ju tunduda, et minu unistuseks on elada elu laisa ja lihtsa iluasja kombel, aga ei pigem ütleks et ma sooviksin olla parim ema oma lastele, parim naine oma mehele, tarkust täis peaga ning nautida elu täiel rinnal.

Kiiza