EGLE RAADIK: pisikesest külast miljoniettevõtte asutajaks

Lisa kommentaar
EGLE RAADIK: pisikesest külast miljoniettevõtte asutajaks

„Mu elu üks põhilisemaid juhtmõtteid on see, et iga probleem on tegelikult võimalus – enamik inimesi saab sellest aga valesti aru ja ei oska väljakutseid enda arenguks tööle panna,” sõnab ettevõtja Egle Raadik (39), keda võiks tinglikult kutsuda e-kaubandusega tegeleva Eesti Amazoni kogukonna kroonimata kuningannaks.

Tee Märjamaa lähedalt pisikesest külast Amazoni miljonikäibega ettevõtjaks on olnud kurviline ja auklik. Tema kohta ei saa tegelikult öelda, et ta lapsena tavaline tüdruk oli – kuigi tagasihoidlikkust oli temas kuhjaga. Kui isa arvas, et väikesest Eglest võiks saada lasteaiakasvataja, siis see oli karjäär, mida tüdruk endale valida ei soovinud. ”Minu meelest on kasvataja-õpetaja amet maailma kõige raskem töö – mina seda teha ei suudaks. Kõik muud tööd maailmas on oluliselt lihtsamad,” leiab Egle ja lisab, et ta annaks kõikidele õpetajatele raske töö ning vaeva eest vimpli.

Tema soov oli teha midagi täiesti suurt ja tõestada vastupidist oma isale, kes oli Egle karjääri justkui paika pannud. ”Ma sain tegelikult juba päris noorena aru, et hoolimata sellest, et kasvasin väikeses kohas, ei tohi see mind defineerida. Ma justkui teadsin, et ka sel juhul on võimalik teha ägedaid asju.”

Katsetades ja avastades

Kuna Egle lapsena ise kohe suurde maailma sukelduda ei saanud, lõi ta selle oma kuldse lukuga kaustikutesse. Ühel pool olid väljalõigatud pildid ja refereeringud ENE-st hobuste kohta (nagu paljud teisedki temavanused tüdrukud, unistas temagi päris oma ponist). Kuid teine pool märkmikust oli äärmiselt ebatavaline, olles täidetud sisuga, mis kümneaastasega tavaliselt kokku ei käi – ajaleheväljalõiked kehakeele ja ettevõtluse kohta. ”Näiteks – kuidas tervitada äripartnereid, kuidas riietuda, et inimesed võtaks sind tõsiselt, kuidas koosolekuid edukalt läbi viia. Mulle tundus, et ma graviteerun ettevõtlus- või äriringkonda selle kontrastiks, et pisikeses külas, kus elasin, olin lõputult saanud ”muru kasvamist” jälgida ja sellest oli isu täis,” räägib Egle. Ta kleepis ja kujutles, et teeb kunagi midagi külapiiridest väljaspool olevat ka päriselt.

Kooliajal juhtus, et mõned olulised lähisuhted läksid tundlikul ajal lörri ja enesehinnang muutus madalamaks kui muru, nii hakkas ta teismelisena kokku ostma eneseabi ja psühholoogiaraamatuid, mis just 90ndate keskel Eestis vaikselt ilmuma hakkasid. Psühholoogilist tuge polnud sel ajal kuskilt võtta ja seda tuli ise endale tekitada. ”Mäletan, et oma kommiraha panin kõik sellise kirjanduse alla, kuigi teema ise oli täiesti tabu. Need raamatud olid mul kusagil patjade või raamatute vahel, et ma ei peaks kellegi küsimustele vastama, et miks ma selliseid asju loen,” meenutab Egle.

Võiks arvata, et kui oli aeg pesast välja lennata, suundus Egle tänu omandatud teadmistele psühholoogiat õppima, kuid seda ta ei teinud. Ta astus Tartu Ülikooli geenitehnoloogi erialale, aga sai üsna ruttu aru, et valges kitlis päev läbi proovide tegemine tekitab sipelgad püksi ja pärast kuuajalist õpingut lendas hoopis aastaks Ameerikasse lapsi hoidma.

Eestisse naastes marssis Egle sama ülikooli kommunikatsiooniosakonna uksest sisse, sooviga edasi õppida ajakirjandust – midagi paremat ei suutnud ta enda jaoks välja mõelda. Õpingud läksid edukalt ja pärast kooli lõpetamist hakkas Egle tööle ajakirjanikuna, kirjutamine polnud aga üldse tema ala. ”Suudan kirjutada, aga mu süda ei ole selles kohas. Minus lööb välja nn hunt Kriimsilm, – mul on vaja teha palju erinevaid asju.”

Egle meenutab, et kui ta pärast kooli läks juhtima ajalehe Äripäev osakondasid, eriti Meditsiiniuudiseid, oli tal suur hirm nahas. ”Kartsin, et mis siis, kui mõni arst saab teada, et olen kõigest 25-aastane ja juba olen ”Meditsiiniuudiste” peatoimetaja, et nad ilmaski ei telli sellisel juhul enam seda lehte.” Kuid ka selle ebamugava ja enda jaoks keerulise olukorra pööras Egle hoopis enda kasuks. ”Mõtlesin, et mis valikut mul on. Loome kolleegidega arstidele platvormi, mitte ei pea olema kõige targemad tegelased ruumis ja see fookus tõi kohe kergendust,” kinnitab Egle. Ka see ajajärk ta elus näitas vägagi ilmekalt, et iga probleem on tegelikult võimalus.

Maitstes ettevõtlust

Kuna Egle süda ei olnud ajakirjanduse juures, otsustas ta valdkonda vahetada ja võtta suuna ettevõtluse poole. Ta alustas ettevõtjana lastemööblist ja on sealt edasi testinud nii müügiautomaatide, digiturunduse kui ka sisearhitektuuri valdkonda. ”Tegelikult on hullumeelne ja ebaratsionaalne niimoodi valdkondi vahetada, sest sa pead ju kõik need alad endale selgeks õppima. Samas – kõik need kogemused on mind õpetanud, mulle midagi andnud, et juhtida praegu rahvusvahelise haardega kiiresti kasvavat ettevõtet,” on Egle kindel.

Amazonini jõudis ta pärast viite luhtunud ettevõtlusproovi. Ta teadis küll juba varem, et maailma suurimase ingliskeelsesse e-kaubamajja saavad asju müüki panna ka inimesed väljastpoolt Amazoni, kuid teekond oma ettevõtte loomiseni võttis veel veidi aega ja sai alguse hoopis ühest väga sügavast isiklikust teemast. Nimelt diagnoositi pere kõige vanemal lapsel esimeses klassis aktiivsus-ja tähelepanuhäire. ”Sisuliselt olin olukorras, kus nutsin õhtute kaupa ja ei teadnud, mida teha, sest oli tunne, et pean lapse esimesse klassi istuma jätma ja need ravimid, mida ta sai, olid väga karmid,” meenutab Egle väga keerulist aega oma elus. ”Ma nägin, et lapsest ei ole midagi alles jäänud ning võtsime siis vastu otsuse, et lõpetame talle igasuguse ravimite andmise, võtame aja maha ja läheme pooleks aastaks Aasiasse elama.”

“Sisuliselt olin olukorras, kus nutsin õhtute kaupa ja ei teadnud, mida teha.”

Tutvus Amazoni salamaailmaga

Selle otsusega algas suurim muutus Egle ja tema pere elus. Pakiti kokku enda ja kolme lapse asjad, kellest noorim oli veel neljakuune rinnalaps, anti maja üürile ja mindigi Aasiasse. ” Aasia reisil kohtasin palju digitaalnomaade, kes on asukohavabad ja nendega juttu rääkides sain aru, et oot – nad ei ole targemad kui mina ja mina ei ole targem kui nemad. Mis mõttes nemad saavad Amazonis popkornist tehtud šokolaadi-pitsat müüa, mis mõttes mina ei saa?” Egle lisab, et ettevõtmised Amazonis on midagi sellist, mida kõik teha ei suuda: ”Amazonis tegutsemise korral on ebaõnnestumise protsent võib olla veidi karmim kui tava-ettevõtluses. Kui tava-ettevõtluses lähevad esimese aastaga 90% firmadest aia taha, siis Amazonis on see protsent kindlasti 95. Võttes iga uut väljakutset kui õppimisvõimalust ja teades, et nendest kohtadest ülesaamine on murdepunkt, kus konkurent alla annab, sain aru, et iga ettevõtluses ettetulevat probleemi lahendades purjetab tegelikult üha garanteeritumalt edu poole. Tegelikke konkurente jääb seda vähemaks, mida kaugemale sa ise rühid ja seda lihtsamaks läheb.”

“Amazonis tegutsemise korral on ebaõnnestumise protsent võib olla veidi karmim kui tava-ettevõtluses.”

Ebaõnnestumise tõenäosusest hoolimata tundus Amazoni salamaailm Egle jaoks huntkriimsilmalikult põnev ja ta võttis vastu otsuse asjasse süveneda. ”Põhimõtteliselt oli mul järgmised neli kuud nelja-tunniste öödega periood, sest õppimine oli hästi intensiivne ja samas oli see nii huvitav. Amazonis näeme konkurentide käibeid, näeme, mida kliendid nende toodetest arvavad ja selle baasil saame toote paremaks teha ja oma parandatud toote turule tuua,” võtab Egle õppimise perioodi lühidalt kokku.

Sellest kõigest läkski veerema lumepall, mis on viinud tänaseks Egle juhtima 12-liikmelist meeskonda ühes tagasihoidlikus Pärnu maantee majas. Kuid töid ja tehinguid, mida siin tehakse, vaevalt tagasihoidlikeks liigitada saab.

”Me ei loo revolutsioonilisi uusi ja maailma päästvaid lahendusi, mis on tuttavad start-up-indusest. Arendame igapäevatooteid klientide soove analüüsides kogu aeg grammi võrra paremaks,” selgitab Egle. ”Ehk kui inimene jätab ostetud tootele näiteks neli tärni, siis see tähendab, et teda häiris ikkagi midagi selle juures. Meie töö ongi see info välja noppida ja vaadata, kas neid vigu parandades suudaksime selle toote hinda muutmata ägedamaks teha. Toodame neid ükskõik missuguses maailma otsas – enamasti Hiinas. See võib olla näiteks nii beebide pudipõll kui ka koertele mõeldud trepp voodisse ronimiseks – võimalused on piiritud ja meile meeldib see, et keegi ei tule meid mingi konkreetse kategooriaga laulatama – ise valime, mida teeme ja muudame seda nii sageli kui soovime.”

Kui koroona on paljusid valdkondi valusalt puudutanud, siis Egle ettevõttest on pandeemia justkui ringiga mööda läinud. Erinevalt paljudest neist, kes on pidanud töötajaid koondama, on Egle saanud töötajaid juurde palgata. Meeskonnaga on Eglel vedanud. ”Tahame professionaalses mõttes hullu panna ja tahame teha seda nii, et on lõbus – elada tööelu piire kogu aeg kaugemale lükates,” räägib Egle põlevate silmadega. ”Täiesti kindlalt on meie tiim hub-is hommikuti esimesena kohal, kuid enne tööle asumist joome kõik koos kohvi ja häälestame end üksteise eludesse ja alles siis töölainele.”

Kas naised on äris meestega võrdsed?

“Me ei ole naistena professionaalselt meestega võrdsel stardiplatvormil, sest kurname end töövälisel ajal täiesti tühjaks.”

Egle töötab maailmas, kus domineerivad mehed. Siiski leiab neljakümnele lähenev naine, et meeste-naiste professionaalse ebavõrdsuse murekohaks on pigem see, et naised kaevavad endale ise auku. ”Me ei ole naistena professionaalselt võrdsel stardiplatvormil, sest kurname end töövälisel ajal täiesti tühjaks. Oleme ülihoolivad vastutajad, pere õnne ja heaolu loojad. Kanname alateadlikult seda ideaali püüdes õlgadel rohkem, kui kanda suudame – me ei lepi ju, et kodu on sassis või lapsed saavad halbu hindeid. Või et peres on regulaarselt tülid. Mehed suudavad kuidagi palju lihtsamini olla ainult iseendaga ja lasta välisel ka veidi ise olla, ise paika loksuda… Naised lähevad kohe olukorda parandama – enda energia hinnaga. Ja nii oleme töölt tulles ja kodus möllates õhtul nii väsinud, et mingist ettevõtlusest ei saa enam juttugi olla,” arutleb Egle. ”Korras kodu ei loo sinu unistuste ettevõtet ja lapsed ei õpi vastutama, kui nad koolis vahepeal halbu hindeid ei saa – meie aga saame selle säästetud energiaga lõpuks ometi unistama ja sammhaaval oma unistusi ellu viima hakata. Meie patarei peab olema sama täis kui mehel!”

“Korras kodu ei loo sinu unistuste ettevõtet ja lapsed ei õpi vastutama, kui nad koolis vahepeal halbu hindeid ei saa.”

Ajaplaneerimise meistriklass

Olles ettevõtte juht ja samas ka kolme lapse ema, on Egle jaoks vajalik suurepärane oskus aega hästi planeerida ja siinkohal võib ta jagada kahte nippi, mis tal edukalt töötavad. Ikka selleks, et päeva rohkem aega leida.

Esimene nipp puudutab liikumist – päev läbi toolil istudes tuleb ülekaal justkui magnetina puusadele. Tavaline tööpäev tähendab Egle jaoks seda, et ta liigub palju autoga ja teeb keskmiselt vaid 1200 sammu. Samas on vaja end pidevalt arendada ja veebiseminare vaadata ning selle kõrvalt ei leidnud ta kuidagi aega regulaarseks jõusaali külastuseks. Siinkohal leidis Egle aga mugava lahenduse, kuidas liikumist ja õppimist omavahel ühendada. ”Ostsin koju jooksulindi,” teatab Egle. ”Panen arvuti jooksulindi peale ja näiteks tunnise veebiseminari jooksul saan märkamatult 8000 sammu kokku. Tund päevas juures, sest ma ei pea enam eraldi õue või jõusaali minema.”

Teine nipp on aga seotud iseendale aja leidmisega. ”Kui on lapsed ja tahaks oma aega, siis õhtul ei ole võimalik seda aega tekitada, sest selleks, et väiksemad rahulikult magama jääks, pean nendega samal ajal magama minema,” räägib Egle, et hiljemalt kell kümme õhtul on tuled kustus. Kust sellisel juhul aga aega endale leida? Nii vara magama minnes ärkab ta ise viie või kuue ajal hommikul. ”Minu enda aeg ongi siis hommikul kella viiest seitsmeni. Käin õues jalutamas, mediteerin, kirjutan midagi ning saan täita iseendaga olemise vajadust ilma, et keegi tahaks putru, sülle või mängida.”

Julgus proovida

Nüüd, mitmeid aastaid hiljem, oma karjäärile ja valikutele tagasi vaadates leiab Egle, et julgus teha ebaturvalisi valikuid (isegi kui kogu pere ja sõpruskond hurjutab, et need valikud ”ei ole normaalsed”) ja muuta mugavustsoonist välja astumine mitte hirmsaks, vaid põnevaks kogemuseks, on toonud ta põnevasse ja üha rohkem võimalusi loovasse kohta. Teistele tüdrukutele soovitab Egle aga kombineerida ilma süütundeta kokku mittesobivaid asju – näiteks õppida füüsikat ja kunsti ning vaadata, mis nende sümbioosist tekib. ”Üksnes see loob uut originaalsust, mis ainult läbi sinu avalduda saab, mida ainult sina ühiskonnale kinkida saad ja mida maailm sinult väga vajab. Mida ebanormaalsem on su idee kehtivate reeglite valguses ja mida ägedam see su südames sellegi poolest tundub, seda õigem on minna ja asi ära teha, sest täpselt selleks oledki sa siia maailma sündinud,” on ta veendunud.