PEREARST KARMEN JOLLER ütles lapseootel naistele karmi tõe otse välja

Avaldame arsti postituse muutmata kujul: ""Pealtnägijas" räägiti sel nädalal lugu kahest sünnitajast, kellel sünnitus kulges kiirelt, nii et haiglasse nad ei jõudnudki. Kõik oleks kulgenud sekeldusteta, kui nad oleksid pöördunud kiirabi poole, kes oleks sünnitaja tuvastanud ja lapsele ja emale esmase läbivaatuse teinud. Kuna sünnitajaile tundus, et kõik kulges probleemideta, pöördusid nad meedikute poole alles järgmisel päeval. Ja siis tabas neid üllatus, et ei tahetud anda sünnitõendit. Miks siis ometi? Mis häda on arstil keelduda lihtsalt ühe tõendi väljastamisest? Miskipärast arvatakse, et tõend on lihtsalt üks paberilipik, mille arst valmis kirjutab ja allkirjastab. Tegelikkuses on tõend juriidilise jõuga dokument - seda on igasugune tõend, alates juba mainitud sünnitõendist kuni näiteks autojuhi tervisetõendi, töövõimetusleheni välja. Tõendit ei tohi kunagi väljastada kergekäeliselt: näiteks autojuhi tervisetõend peab tagama selle, et autorooli istuv inimene on meediku parimate teadmiste kohaselt teistele ohutu - mitte nt narkomaan. Töövõimetuslehe eesmärgiks on tööandjale teada anda, et inimene on tõepoolest haige, mitte ei laiskle kodus. Sama moodi ka nt surmatõendi puhul. Meedik ei väljasta ju surmatõendit ainult lähedaste jutu peale, ikka on vaja, et meedik surnut ka vahetult pärast surma näeks - et välistada näiteks vägivaldne surm. Tõendeid ei väljastata kunagi tagantjärele, seda tehakse vaid juhul, kui on olemas kinnitavad meditsiinidokumendid. Näiteks surma- ja sünnitõendi, aga vahel ka töövõimetuslehe jaoks on vaja kiirabikaardi väljavõtet või EMO epikriisi, mis ei tohi olla liiga vana. Sünnitõendi jõud on erakordne - see mõjutab ühe väikese inimese kogu elu. Meedikute üks oluline ülesanne on ka patsienti kaitsta, eriti olukordades, kus patsient ise end kaitsta ei saa. Antud loos on vastsündinu kõige kaitsetum ja on loomulik, et meedikud punktuaalselt seadusi täidavad. Me ei eelda, et kõik autojuhtimisõiguse taotlejad on narkomaanid ja töövõimetuslehe küsijad petised ja laiskvorstid. Me ei eelda ka seda, et kõik kodus surnud inimesed on mõrvatud. Samamoodi ei eelda me, et kõik kodus sünnitajad on lapsevargad või - mis on kujuteldamatult hullem! - lapsetapjad. Aga on kahjuks olemas selliseid inimesi. Õnneks väga harva, aga ikkagi on. Ja just seetõttu on meil kohustus tundlikel juhtudel tõendada, et kõik on korras. Kui arst tõendada ei saa, läheb juhtum üle seaduse esindajate kätte. Näiteks kui surnul on vägivalla tundemärgid või on surmast liiga kaua aega möödas, tuleb pöörduda politsei, mitte arsti poole. Esimene sarnane juhtum, kus polnud selge, kes kelle sünnitas, on meile teada juba kuningas Saalomoni aegadest. Ka siis lahendati see seaduseandja (kuninga), mitte näiteks ämmaemandate poolt. Nii et traditsioon on pikk, tuhandeid aastaid. Arst ei ole selgeltnägija, kes saab tuvastada, mismoodi sünnitus toimus, kes kelle sünnitas jne. Kui arst ütleb, et ta sünnitust tuvastada ei saa, siis nii on. Keegi kedagi ei kiusa ja tegemist pole ametnike omavoliga. Seadused on Eestis ses osas adekvaatsed. Loodame, et "Pealtnägija" lugu andis Eesti inimestele tarkust juurde, nii et äkksünnituse puhul pöördutakse ikka kiirabi poole. Kes kiirabi kaasata ei soovi, peab arvestama tülika ja kuluka juriidilise protsessiga. Lisan väljavõtte isikukoodide moodustamise ja andmise korrast: § 5. Isikukoodi andmine tervishoiuteenuse osutaja poolt (1) Eestis sündinud lapse meditsiinilisele sünnitõendile isikukoodi märkimiseks annab lapsele isikukoodi tervishoiuteenuse osutaja, kes andis sünnitusabi. Ehk: isikukoodi saab meditsiiniasutus väljastada vaid juhul, kui ta on osutatud sünnitusabi. Soovin meile kõigile võimalikult pingevabasid ja rõõmsaid sünnitusi! Head isadepäeva!