“RASEDUS SEKSIKAS JA NAISELIK AEG? Te teete nalja minuga!?”

Minu esimene pikalt oodatud rasedus katkes ning kui ma teist korda rasedaks jäin, siis ausalt öeldes kartsin pikka aega, et see juhtub uuesti. Ma usun, et iga naine, kes on selle üle elanud, teab seda tunnet ning kui sa poole rasedusest koguaeg kardad, et äkki juhtub see kõik uuesti, siis raseduse nautimisest on asi ikka väga kaugel. Teiseks vaevas mind koguaeg tupeseen. Kui korraks õnnestus sellest lahti saada, tuli see paari nädala pärast jälle uuesti. Kolm korda päevas aluspükste vahetamine pole kogemus, mida rasedale naisele just soovida võiks. Tegu on tüütu vaevaga ning kui raseduse lõpus sulle koguaeg midagi pükstesse voolab, siis tekib pidevalt paanika - oli see nüüd lootevesi või mis asi. Lisaks õnnestus mul endale hankida ka rasedusdiabeet. Pidev enda torkimine ja veresuhkru kontrollimine ei kuulu minu arust just glamuurse beebiootuse juurde. Ma ei saanud süüa mitte midagi, mida kõik teised rasedad süümepiinadeta nautisid - šokolaad, jäätis, sõõrikud... Kõik tõstsid mul veresuhkrut ja olid seega keelatud. Selle asemel sõin salateid, kana, kala. Olgu, tunnistan, et tänu sellele võtsin 20 kg asemel rasedusega juurde vaid 8 kg, aga see oli ka ainus pluss. Lisaks olin raseduse lõpus lihtsalt väsinud, ei jaksanud liikuda, ei saanud magada, selg valutas... Ma ausalt tunnistan, et ei tundnud kõiki hädasid arvesse võttes ennast rasedana just kuigivõrd naiseliku ja veetlevana. Pigem ootasin aega, et rasedus lõpuks läbi saaks ja argipäev beebiga saaks alata. Jah, tänu rasedusele sain endale imenunnu beebi, keda südamest armastan, aga rasedus ise oli minu jaoks küll kõike muud kui meeldiv.   Buduaarile Kaisa