SAATUS VÕI MIDAGI MUUD? Teater paneb näitleja Rauno Kaibiaineni südame kiiremini põksuma

4 kommentaari
SAATUS VÕI MIDAGI MUUD? Teater paneb näitleja Rauno Kaibiaineni südame kiiremini põksuma

Rakverest pärit näitleja Rauno Kaibiainen on nagu Hunt Kriimsilm, kellel on üheksa ametit. Nooruke näitleja on osalenud tuntud telesarjades, jagab end mitme teatri vahel, annab improvisatsioonilise teatri koolitusi ning harjutab kätt lavastajana. Need, kes Raunot lähemalt tunnevad, teavad, et kuigi teatrilavadel esinemine nõuab palju julgust ja natuke ehk ka edevust, on tema näol tegu tagasihoidliku ja suure südamega inimesega, kes edust hoolimata on jäänud lihtsaks väikelinnast pärit naabripoisiks. 

Rauno arvab, et soov näiltjeks saada võis tal olla juba päris väikesena, kuid endale tunnistama hakkas ta seda alles 11. klassis. “Ma olin selline tagasihoidlik poiss, kes esile ei tikkunud. Ühel hetkel aga juhtus nii, et ma sattusin õppima teatrikallakuga klassi ning seejärel avastasingi ennast juba kooliteatri liikmena lavalaudadel etendusi andmas ja koolis aktuseid läbi viimas. Viimase tõuke näitlejaks õppima minekuks andis mulle mu inglise keele õpetaja, kes rääkis vist terve suulise eksami vältel ise ning veenis mind teatrikooli katsetele minema. Inglise keele eksam sai mul tehtud ja enesekindlus saavutatud. Eks seal kusagil oli muidugi ka heakskiit vanemate poolt, aga võimalik, et nad lihtsalt soovisid, et ma kuhugigi paberid sisse viiks,” meenutab ta muheledes.

Kuidas Rauno aga teatrikooli sisse sai, sellest ei ole ta senimaani aru saanud. “Mäletan, et kõik need etüüdid, mis ma sisseastumisel tegin, olid mul ikka piinlikult halvad. Ma olen selle üle väga palju mõelnud ja püüdnud aru saada. Pidasin suisa plaani seda küsimust oma õpetajalt Kalju Komissarovilt ühel hetkel küsida, aga näe, ei jõudnud. Tundub, et ma selle luuletuse ettekandmisega talle mingil põhjusel silma jäin, nii et ta otsustas mulle võimaluse anda. Aitäh, Kalju!”

Improteatrisse sattus Rauno tänu Rednar Annusele, kes oli võõrsil olles sattunud ühele improvisatrsioonilise teatri etendusele ja sellesse teatrižanri niivõrd kiindus, et otsustas selle ka Eestisse tuua. “Kui ma 2009. aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala lõpetasin, tuli Rednar ja pakkus minu kursusele (7. lend), et äkki me oleksime huvitatud kaasa tegema ühes tema projektis. Enamik meist haaras sellest sülle kukkunud ülipõnevast pakkumisest kinni ja nii me alustasime enda harimisega improvisatsiooni vallas. Õpetajateks Soome vanima improteatri Stella Polaris näitlejad. Või noh… kui nüüd päris aus olla ja mitte liigset au endale haarata, siis mina elasin sellele sünnile tegelikult eemalt vaadates kaasa. Aga tunne on selline, nagu oleksin ma ka seal esimeste sammude juures olnud. Reaalselt liitusin kambaga umbes pool aastat hiljem, sest n-ö Eesti impro sünni hetkel olin muude projektidega teistes teatrites juba niivõrd hõivatud, et improt ma sinna enam juurde kuidagi ei mahutanud. Küll aga on mul siiamaani tunne, et ka mina olin seal päris alguse juures, sest kaasaelamine kursusekaaslastele ja soov seda, Eesti mõistes uut teatrižanri teha oli suur.

“Improteatri ja tavalise teatri vahe seisneb selles, et improvisatsiooniline teater on teater, mis sünnib siin ja praegu. Midagi ei ole ette valmistatud. Puudub käsikiri, ei ole kokku lepitud misantstseene, heli/muusika või valguse märke ja/või muudatusi. Kõik on, nagu nimigi ütleb, improvisatsioon ja sünnib spontaanselt publiku silme all ja ka koostöös nendega. Kuigi etenduse nimi võib olla iga päev üks ja seesama, siis etendused saavad olema igal korral täiesti erinevad! Korduvaid etendusi impros ei ole!” 

Rauno silmad löövad improst rääkides särama ja ta lisab: “Improvisatsiooniline teater on üks ütlemata võimas asi! See, mida improga tegelemine mulle andnud on, seda kõike ei oska sõnadesse pannagi. Soovitan seda ise järele proovida. Pole ime, et nüüdseks on Eestis juba päris mitu erinevat improvisatsiooniga tegelevat teatrit.” Näitleja ise lööb kaasa Improteater IMPEERIUMis.

Rauno graafik on väga tihe – viimased neli-viis aastat on tal tamp peal olnud ning seetõttu on ta viimasel ajal tundma hakanud, et oleks vaja natukeseks aeg maha võtta. Õnneks pole enam pikalt oodata vaja, sest juba jaanuaris on Raunol, üle mitme aasta, ees ootamas paarinädalane vaba periood. “Seejärel lähen taas korra Amsterdami rahvusvahelisele improteatrite festivalile, kus täiendan ennast improvisatsioonilise teari vallas ning pärast seda algavad mul juba uued proovid VAT teatris. Aprillist alates on mul ees ootamas üsna tühi maa, aga küll sinna miskit ikka tuleb ja kui ei tule, siis ei tule,” ütleb näitleja muret tundmata.

Novembri algul esietendus tal Kuressaare Linnateatris maskiteatri lavastus “Persona” (Kuressaare Linnateater ja Teatriühendus Misanzen ühistöö), millega käidi edukalt juba ka ühel rahvusvahelisel konkursil Itaalias. Seejärel, 11. detsembril, nägi Kuressaare Linnateatris, täpsemini öeldes Kuressaare Linnuse vahimehe keldris, ilmavalgust visuaalne lavastus “Kunksmoor”, kus Raunol oli täita lavastaja tähtis osa. “Lavastamine on mulle ikka väga uus asi. Mõned aastad tagasi sai Teatris Vaba Vanker lavastatud “Eestlaste Muistne Lugu”. See lavastamine läks toona üsna libedalt ja etendused saavad siiani ainult positiivset tagasisidet. Selle üle on mul ainult hea meel! Eks see kõik oli ka põhjuseks, miks ma julgesin uuesti lavastaja ametisse astuda, kui Kuressaare Linnateater mulle selle pakkumise pea aasta aega tagasi tegi. Ainest on “Kunksmoor” saanud muidugi mõista Aino Perviku “Kunksmoori” raamatutest. See on üks ääretult siiras armastuse lugu, täis maagiat ja varje, mida kannavad ette Merilin Kirbits ja Jürgen Gansen.” 

Praegu on Raunol lavastuse “Süüria rahvalood” taastusproovid pooleli. Etendusi on mängida vaid kolm ja seejärel läheb see Eesti teatriauhindade nomineeritud lavastus igaviku teed. “Siis tuleb mul kolm päeva jõulupuhkust ja trall hakkab jälle pihta,” lisab Kaibiainen ja jätkab, “õnneks on mu töö mulle ka hobi eest ja see on arvatavasti põhjuseks, miks ma jaksan seda vahet pidamata teha. Ju ma miskit sellist sealt teatri tegemisest saan, mis tekitab hea tunde ja paneb mul südame n-ö kiiremalt põksuma.”