Buduaari-Inna

Eestis on see vist täiesti tavaline, et sellised nimed inimestele juurde poogitakse. Ka värskel kevadajakirjal ilutseb just niisugune nimi. Alguses ma muidugi muigasin, kui seda nägin, aga siis jällegi mõtlesin, et las siis olla, mul ometigi ei ole ju mitte midagi häbeneda! Pigem on, mille üle ainult uhkust tunda.

 Viimane blogi kogus esimese päevaga üle 100 kommentaari. Meeletu, mõtlesin tol päeval endamisi. Jaa, see oli mõnus egoboost, iga teine kommentaar oli kiitev ning ilutsev. Tänan! Aga sellegipoolest tahaksin öelda, et kõige rohkem meeldivad mulle need kommentaarid, õigemini lähevad mulle äärmiselt hinge ning vaata, et teevad  härdakski, kus lugejad ütlevad, et ma INSPIREERIN neid. Te ei kujuta ettegi, kui palju see mulle tähendab. Mina, kes ma lihtsalt kirjutan oma muudatustest elus, suudan kedagi positiivselt mõjutada ja aidata, ma isegi ei pea seda inimest tundma, teda nägema, teda kõnetama, ma suudan teda mõjutada oma blogi teel, loodetavasti  inspireerida  tema ettevõetud teekonnal lõpuni välja, panna teda uskuma, et  see kõik on tegelikult teostatav ja võimalik! Ainuüksi sellele mõtlemine tekitab minu kehas ülevoolavat emotsiooni, mis on täis positiivset jõudu. Ja siiski, mul ei mahu siiani pähe, kuidas mul ikka nii vedanud on, kuidas te kõik mind nii hoidnud olete? Võin ebameeldivad kommentaarid kõikide nende lugude jooksul kahe käe sõrmedel üles lugeda. Tänan, et mind hoidnud olete. Kui ma ütlen, et teie kommentaarid ning arvamus ei puuduta mind, siis ma ju valetaks. Ma kirjutan seda, mida ma kirjutan, eelkõige ju teile, iseendale ma võin seda kõike ka peegli ees jutustada. Mitmeid kordi on minu käest kommentaarides ka küsimusi küsitud. Et kõike lihtsamaks teha, jätan seekord teile oma meili, see on [email protected]. Kui tunned, et sul on midagi asjalikku minu käest küsida, siis abistan ja vastan meeleldi. Ehk saavad meist kunagi ka trennikaaslased Arctic Spordiklubis, kes teab :).

Üldiselt on nädal möödunud aga üsna tavaliselt, tehes trenni ja toitudes nii nagu vaja on. Väga meeldiv üllatus ootas kõiki naisi naistepäeval aga Arctic Spordiklubis. Pärast üliemotsionaalset, vahvat, ägedat  Zumba treeningut kinkis spordiklubi juht Kaspar isiklikult kõikidele trennisolijatele kaunis karbikeses šokolaadi. Milline zest! Kuna töötan ka ise suurfirmas, kus teeninduskvaliteet on väga tähtis ning aina personaalsemaks muutumas, siis minu jaoks ja ma arvan, et ka kõikide teiste jaoks oli selline tegu väga meeldiv. Kujutate ette, isegi spordiklubis peetakse sind sellel päeval meeles. Arctic Spordiklubi superaurast ning inimestest olen ma ka varem rääkinud - nad lihtsalt ei väsi mind üllatamast.

Nädalavahetusel  garderoobi korrastades avastasin end taaskord meeletutes riidehunnikutes, kõik need suureks jäänud riided. EI, ma ei paki neid ära ega vii keldrisse seisma, mõeldes, et ehk läheb mul neid veel kunagi vaja. Ei, EI ja veelkord EI. Ma ei taha neid enam kunagi kanda, isegi ühte kaunist kleiti, mis mulle siiani nii väga meeldib, neid riideid minu jaoks enam ei eksisteeri – nad on mu minevik ja minevik teatavasti ei kuulu olevikku. Seepärast mõtlesingi, et 13. märtsil olen asjalik ja ehk õnnestub Buduaari Turul  Tartus need kleidikesed maha müüa, mingu tehku kedagi sama õnnelikuks kui mina kord olin neid ostes.

Seekord jutustangi nii lühidalt ja tahaksin lõpetada ühe katkendiga, mis on ka Buduaari kevadajakirjas  kirjas. Mulle endale see nii meeldib, et kui ise seda loen, siis tunnen, kuidas ihukarvad püsti tõusevad ja veel tugevam edasiminemise jõud  ning soov minusse  voolab.

„Ma oleksin justkui teist korda siia ilma sündinud. Kui palju barjääre, piiranguid on mind eelneva elu puhul kammitsenud. Kui mitmetele üritustele olen jätnud minemata, kuna tunnen end paksu ja koledana, kui mitu aastat pole ma suviti käinud rannas ujumas ja päikest võtmas, kui palju aastaid peitnud oma inetuid jalgu pika seeliku alla, kui palju kordi põdenud, et seeliku asemel pean kandma pükse, kui palju kordi tundnud ennast halvasti, kui minu kõrval on seisnud sale ja kena naisterahvas.. Minu elu algab nüüd ja praegu!“

Ja kevad ongi käes, näete? Tunnete? Mina igatahes küll.

Inna