Inna: back on track

85 kommentaari
Inna: back on track

Eelmisest loost jäi vist ekslik mulje, justkui tahaksin programmi pooleli jätta. EI, absoluutselt mitte! Ma pole isegi kordagi sellise asja peale mõelnud. Vastupidi, ma olen iga päev tänulik, et Buduaar mulle sellise unistuse täitmise võimaluse pakkus. Ma ei andestaks endale seda kunagi, kui poolel teel loobuksin. Lihtsalt vahepeal on raskem ja siis jälle kergem. See on ju täiesti loomulik. Elu ei saagi ühtviisi stabiilselt kogu aeg kulgeda, siis muutuks asi ju jamaks ja igavaks.

Eelmisest loost jäi vist ekslik mulje, justkui tahaksin programmi pooleli jätta. EI, absoluutselt mitte! Ma pole isegi kordagi sellise asja peale mõelnud. Vastupidi, ma olen iga päev tänulik, et Buduaar mulle sellise unistuse täitmise võimaluse pakkus. Ma ei andestaks endale seda kunagi, kui poolel teel loobuksin. Lihtsalt vahepeal on raskem ja siis jälle kergem. See on ju täiesti loomulik. Elu ei saagi ühtviisi stabiilselt kogu aeg kulgeda, siis muutuks asi ju jamaks ja igavaks.

Päris naljakas oli lugeda eelmise loo kommentaare, kus osadele jäi mu seelik pinnuks silma. Mu elus on tegelikult riietumise osas olnud mitu etappi. Kunagi algkooli ajal ja ka põhikooli alguses, kui minu tippkaaluks oli 99 kg, ma muud ei kandnudki kui musti viigipükse. Kuna nendel aastatel polnud riiete valik pooltki nii suur kui praegu, siis SUURI viigipükse sai põhimõtteliselt ainult turu pealt. No teate küll neid, Poolast toodud  pükse, kus suuruseks on märgitud 5XL. Põhivärvus oli ikka must ja ainult must. Seejärel, vahetult enne põhikooli lõppu, kui olin natukene kaalu alla saanud, järgnes pika seeliku periood. Pükse polnud mul kapis ollagi. Pikk maani seelik, kindlasti must, ema õmmeldud, sirge lõikega ja kui julgesin, siis lasin sinna veel midagi peale ka teha. Kui 12. klassi tutipäev oli saabumas, siis oli ju vaja midagi vahvat selleks päevaks välja mõelda. Olin kindlalt otsustanud, et tulen nii nagu olen, pikk seelik ja ega ma midagi muutma ei hakka, ikka kindlapeale minek. Mäletan, kuidas üks mu klassivendadest ütles mulle, et ärgu ma nüüd niimoodi pidurdagu, et selline päev ju elus vaid korra. No ja siis sel päeval juhtus see, et panin selga põlvini seeliku. Oh, see oli minu jaoks paras julgustükk, sest ma olin harjunud oma jalgu peitma pika seeliku alla, kuna ma olin ja olen siiamaani veendunud, et minu jalgadele on väga raske pükse leida. Ja mulle pealegi ei meeldinud see vaatepilt peeglist, kui püksid jalas olid.

Nüüdseks olen niikaugele jõudnud, et põlvini seelik on ikkagi aktuaalne ja ma ei käi pükstega ei vabal ajal ega ka tööl. Kui nüüd aus olla, siis ma ei jõua ära oodata seda aega, mil saan osta endale esimesed teksad. Ma ei tea, võib-olla olen ma liialt karm enda vastu, aga no mis ma teha saan, kui mulle ei meeldi ennast pükstes peeglist vaadata? Lähtuvalt oma kehakujust olengi elu aeg olnud pigem sellist klassikalist stiili kandev naisterahvas, seelik + triiksärk, polod jms. Sportlikku stiili ja vaba aja stiili pole kunagi kandnud, need eeldavad ju  PÜKSE ja madalaid jalanõusid ja need kõik muudavad  (muutsid) mind töntsakaks. Aga varsti-varsti ostan endale teksad ja siis ma kujutan ette, et ma vist magan ka nendes, sest nii hea ja mugav on olla:D. Ega ma ei kahtlegi, et vajaksin ka võib-olla mõne stilisti nõuandeid, kuna mul puuduvad teadmised ja julgus  katsetada erinevate riietega. Aju ei jõua nii kiiresti arusaamisele, et nüüd olen saledam ja võin olla julgem.

Rääkisin teile eelmise nädala loos ka sellest, et minu 3- kuuline Role programm on lõpule jõudnud. Käisin eelmisel nädalal Role kliinikus  viimaseid juhiseid saamas. Mis siis muutus? Muutus see, et minu keelatud toiduainete nimekiri jäi tunduvalt lühemaks. Enamus asjad on mul taas igapäevases menüüs, nagu näiteks: kana, lambaliha, täistera nisujahu, spinat, krevetid, muna, kodujuust jms. 3 kuuga olen ma oma organismi niipalju suutnud ümber „programmeerida“, et  keelatud toiduained ei tekita minu organismis enam toidutalumatust. Kui ma isegi väga-väga tahaksin patustada ja süüa kooki, siis organism peaks sellega ka hakkama saama (ei hakka kuhugi seda talletama). Küll aga säilivad endiselt kõik toitumisreeglid ning soovitused, millest olen ka varem teile ühe põhjaliku loo kirjutanud. Mis toiduaine millega sobib, kuidas toitu valmistada ja mis ajavahemikel süüa. Role kliinikus sain teada, et nii mõnigi Buduaari lugejatest on samuti Role programmiga alustanud. Mul on äärmiselt hea meel nende üle, sest ma usun, et see on väärt investeering oma tervisesse.

Trennidest niipalju, et siinkohal on plaanis väikesed muudatused. Minu personaaltreener Kaiu arvas, et nüüd võiks jõusaali treeningut teha nädalas vähemalt 2 korda. Siiani olen seda teinud kord nädalas. Sellel nädalal teeme kindlasti uuesti ka koormustesti, et vaadata, kuidas on muutunud nende kuudega minu füüsiline vorm ja vastupidavus. Ootan huviga tulemusi. Eile käisin ka Arcticus uut trenni proovimas, PowerLifti. Päris vahva oli, mulle igatahes väga meeldis ja taaskord mõnus vaheldus eelnevatele treeningutele.

Olge ikka rõõmsad ja tänan teid südamest, kes te ikka mulle oma kommentaaridega jõudu juurde annate. Need head laused tiivustavad rohkem, kui te arvata oskate. Aitäh!

Vahelduseks ka mõõdulindi tulemused:
Talje enne 88cm, nüüd  72 cm
puusad enne 118- 119 cm, nüüd  103 cm
Reied varem 74 cm, nüüd 63 cm

Inna