Inna: Esimesed komplimendid

Kohe-kohe on saamas 3 kuud  täis minu ponnistuste algusest. Oh,aeg on ikka kiiresti läinud. Kord ülesmäge ja siis allamäge, no nii nagu elus ikka asjad käivad.

Üldiselt on minuga kõik hästi, tunnen ennast reipalt , olgugi et saabunud sügis pole kohe üldse minu aastaaeg. Ma tahaksin kogu aeg päikest ja valgust. Pime aeg on kuidagi  masendav, tahaks kuhugi sooja palmi alla põgeneda. Ma kipun ikka sügiseti tusasemaks muutuma. Loodan, et see sügis tuleb sisemiselt ikka päikesepaistelisem. Igatahes on mul sellesse usku, sest kui ma trenni jõuan, on mul hea meel, et suutsin taaskord kenasti kohale tulla. Ja kui veel treener särab ise ka nagu päike, siis on ju täitsa hea kohe olla.

Ma sain jälle enese üle naerda Arcticus  Interval Body tunnis. Trennis oli 20 inimest ja ma olin ainuke neist, kes JÄRJEKORDSELT sammudele pihta ei saanud. No mis ma küll teha saan, kui mul lähevad sammud sassi. Mis te arvate, kas ma olen siinkohal lootusetu? Kas kellelgi on ka kunagi nii olnud, et aeroobika ei tule kohe üldse välja ning alles väga pika harjutamise peale hakkab õnnestuma? Ma tegin ikka trenni lõpuni ja kindlasti käin seal trennis edasi …, ehk  101. korral tulevad sammud välja ka.

Nädalavahetusel, mil Tallinnas käisin, oleksin äärepealt murdunud ja teinud midagi sellist, mida ma oleksin ehk järgneval päeval kahetsenud. Nagu te aru vist olete saanud, siis ma tõepoolest jälgin Role programmi täie tõsidusega. Aga kenal laupäevasel õhtul soovisin ma nii väga teha midagi keelatut: tõmmata üks mahv vesipiipu ja juua üks Mojito. Ja ma olingi äärepealt seda tegemas, kuid mõtlesin, et helistan ikka oma sõbrannale, kes mulle algselt Role programmi soovitas, ja küsin nõu. Telefonist tuli kategooriline EI. Jumal tänatud, te ei kujuta ette, kui hästi see „EI“ mulle mõjus. Ma oleksin ju äärepealt murdunud ja teinud midagi sellist, mis tegelikult ei ole naljaasi, kui olen andnud endale lubaduse, et jälgin Rolet 100%. Ei, ma ei propageeri siinkohal alkoholi või vesipiipu, üldsegi mitte, aga mõõdukates kogustes neid tarvitades võib ju silma kinni pigistada, no nii kunagi tulevikus…

Mis on siis veel muutunud? Võib-olla see, et nüüd olen hakanud saama esimesi komplimente inimestelt, keda pole pikka aega näinud. Eks need, keda näed harvemini, näevad paremini muutusi sinu välimuses, kui need, kes näevad sind igapäevaselt.  Mulle on juba praegu öeldud, et näo poolest olen juba väga palju kokku kuivanud, et kus mu põsed küll jäänud on? Ja üldiselt ka kokku kuivanud, mõni on isegi öelnud, et kuhu sa veel nüüd siis salened, et juba niigi hea näed välja? Eiiiiii näe veel, vastan mina. Ma ei ole veel rahul. Mul on küll põhjust olla rahulolevam, sest nüüd ma vaatan juba südamerahus poeakende peegeldusest enda kehakuju, aga tööd on veel endiselt palju teha. Jonnin ja teen, sest ma ei võtnud seda teekonda ette selleks,et  leppida keskpärase tulemusega, vaid leppida PARIMA tulemusega minu jaoks.

Seekord tegin ka värske pildi, kus mul on jalas püksid, mis said ostetud juunikuus. Siis, kui nad endale soetasin, mahtusin vaevu vaevu nendesse. Läksid jalga küll, aga istudes pigistasid. Praegu on nad mulle nii suureks jäänud, et saan nad jalast ära tõmmata, ilma et lukku või nööpe avaksin. Oiii, see tunne on hea!

Minu kaal: 76,4 kg

Päikeselist sügist teile,

Inna