Inna: Kiirusta aeglaselt

Inna: Kiirusta aeglaselt

Nonii, mitmes nädal see mul nüüd ongi? Mul on juba lugemine sassis, nädalad mööduvad nii kiiresti, et mu elu pole vist kunagi nii tegus ja kiire olnud. Elu on kiire, aga kõik mis puudutab kaalulangetamist, siis seal  toimub kõik hästi vaikselt ja rahulikult ja nii vist peabki toimuma? See kogu ettevõtmine peabki rohkem aega nõudma, sest ma ju ei treeni ennast ogaraks ja ei lange dieetidega äärmustesse, et saada kiiret tulemust. Ma soovin lõplikku tulemust, mis kestaks igavesti ja siin vist kehtiks põhimõte, et kiirustada tuleb aeglaselt.

 Kui ma teie kommentaare loen, siis mõnikord ajab ikka mõni  naerma küll, seda heas mõttes. Näiteks küsis üks lugeja minu käest, et kas ma selle aja jooksul olen juba libastunud, söönud mõne koogitüki vms? Ma võin uhkusega öelda, et EI, ma ei ole libastunud, ma alustasin Role programmiga augusti esimestel päevadel ja võin käsi südamel kinnitada, et ma pole kordagi selle aja jooksul söönud ühtegi koogitükki, joonud alkoholi ega ka „burksi putkat“ külastanud. Ma olen järginud rangelt Role programmi ja mu enesetunne räägib iseenda eest. Loomulikult tekivad mul nõrkushood. Möödunud nädalavahetusel veetsime töökaaslastega väga mõnusa nädalavahetuse, muidugi oli ohtralt head ja paremat, aga ma pidasin oma programmist kinni. Jah, ma võin kogu maailmale kinnitada, et ma oleks ma ei tea mida ära teinud, et juua kasvõi pokaalike head veini ,et  nö rihma lõdvaks lasta. Ja kui ma käin poes ja vaatan neid ahvatlusi: soojad saiakesed, koogikesed, trühvlikesed, siis ma sooviksin neid süüa. Kasvõi ühe saiakese… aga ei. Ega ma ise ka ausalt öeldes ei tea, kas ma mingi hetk ikkagi viilin natukene või ei, siiani ma olen suutnud siiski iseenda vastu ausaks jääda, siiralt loodan, et see ka jätkub nii. Samas ma mõtlen, et kas see nüüd jääbki igavesti nii, et varsti ma lihtsalt unustan, mis maitsega oli kodujuustu-vaarika kook või mis maitsega oli tavaline piimashokolaad? Ma ei tea. Samas ma ei saa praegu väga kurta. Nii nagu ma varasemalt rääkisin, siis ma ei saa kohe mitte öelda, et  tunneksin hetkel nälga. Ma söön ikka väga korralikult  ja mõni päev ei piirdu mu lubatud tume šokolaad ainult 2-3 ruudukesega, neid on tuleb ikka kõvasti rohkem… Eks ma ju ise ka eksperimenteerin enda peal ja siiani võin öelda, et kui süüa Role programmi järgi, siis tõepoolest kaalu juurde ei tule  . Ma olen söönud ahjukartulit toorsalatiga ka kell 10 õhtul, kuna varem lihtsalt ei jõudnud süüa, ja mitte midagi pole juhtunud. Ehk siinkohal võiks öelda, et see tõde ei pea alati paika,et „ära peale kella 6 mitte midagi enam söö“. Söö lihtsalt õigeid toiduaineid.

Trennis üritan ma käia  vähemalt 3-4 korda nädalas ja kui ma ERITI tubli olen, siis 5 korda nädalas. Paar nädalat olen nüüd asendanud tavalist kõndi BodyFit ja FIT tundidega. Väga vahvad tunnid, panevad mu vastupidavuse mõnusalt proovile. Ma võin kindlalt väita, et aasta tagasi poleks ma sellises trennis pooltki jõudnud mida ma jõuan praegu. Kahe kuu jooksul on mulle juurde tulnud võhma, püsivust ja jõudu. Ja ma olen õnnelik kui mõni harjutus, mis mulle alguses tundus võimatu, nüüd juba õnnestub. Need on minu väikesed võidud mille üle mu keha rõõmustab. Samas, te oleksite pidanud mind nägema esimeses BodyFit tunnis, ma läksin endast täiesti välja, kuna tantsulise osa sammud  ei õnnestunud mul üldse ja mul oli taaskord see tunne“ kargan nagu pidalitõbine peegli ees“. Aga usun ja loodan, et need sammud saavad ajapikku selgeks ja varsti kargan ja tantsin mõnuga.

Ümbermõõdud vähenevad endiselt, samas kaalunumber ei hellita mind niipalju. Ma läksin vahepeal nii stressi, kuna kaal lihtsalt seisis nädal aega, muutused olid võib-olla ainult paarisaja grammi kaupa. Minu jaoks oli see midagi jubedat. Et mismõttes nagu? Teen trenni ja söön õigesti ja number ei kuku? Siis otsustasingi treener Kaiuga, et ei hakka keha stressi viima, võtan rahulikult ja keskendun pigem ümbermõõtudele, kehakuju voolimisele  ja jätan selle kaalunumbri sinnapaika, küll ma jõuan teda veel vaadata.

Sellegipoolest, minu kaalunumber hetkel 77,5kg. Vaikselt kukub, aga kukub

Kaunist septembri algust,

Inna