Inna kolmas nädal: Ära iialgi lakka unistamast

Inna kolmas nädal: Ära iialgi lakka unistamast

Ma ei hakka salgama, et loen huviga buduaarikate kommentaare ja arvamusi mu blogide kohta ja üldjoontes olen ma üllatunud, et enamjaolt on kommentaarid äärmiselt meeldivad ja tiivustavad. Ma siiralt tänan selle n-ö virtuaalse toe eest. Viimane lugu sai päris huvitavat vastukaja ja nii mõnelgi tekkis küsimus, et miks mind küll sinna eksperimenti valiti, et ma ju näen niigi „okei“ välja.

Ma ei hakka salgama, et loen huviga buduaarikate kommentaare ja arvamusi mu blogide kohta ja üldjoontes olen ma üllatunud, et enamjaolt on kommentaarid äärmiselt meeldivad ja tiivustavad. Ma siiralt tänan selle n-ö virtuaalse toe eest. Viimane lugu sai päris huvitavat vastukaja ja nii mõnelgi tekkis küsimus, et miks mind küll sinna eksperimenti valiti, et ma ju näen niigi „okei“ välja.

Ma ausalt öeldes ei suuda isegi seda siiani uskuda, aga ma võin öelda, et ma ei usu, et see oli pelgalt juhus. Ma arvan, et kui inimene midagi niii väga soovib ja millestki nii väga unistab ja panustab omakorda sellesse, siis nii saavadki paljud suuremad ja väiksemad asjad teoks.

Ma ei arva, et see oli lihtsalt puhas „õnn“ (ma ei ole kunagi ühegi lotopiletiga midagi võitnud :D) . Ma arvan, et selleks, et sinuga elus midagi suurt võiks juhtuda, ja minu jaoks on see suur asi, peab inimene selleks looma ise võimaluse ja vaeva nägema. Loomulikult oleks võinud ju valida, ma ei teagi kuidas seda sõnastada, „õnnetuma“ inimese eksperimenti osalema ja võimaldama seda sellisele inimesele, kes seda tõesti „ nii väga vajab“. Siinkohal peaksin ma küsima, miks?

Minu tutvusringkonnas on nii mõnigi preili/naine ülekaaluline. Ja teate, ma ei näe, et nad seda meeletut ülekaalu nii väga muuta tahaksid. Nad lepivad sellega, naudivad süües head ja paremat, liiguvad minimaalselt ja väidetavalt on nad oma eluga rahul. Vabandusteks tuuakse fraasid, et ju siis Jumal lõigi mind selliseks, või et treeninguteks pole raha. Tõsi ta on, kui ma peaksin ise Arctic Spordiklubis personaaltreeneri ja muud treeningud kinni maksma, siis oleks see paras väljaminek. Aga tegelikult, kui jätta kunstküüned panemata, paar uuemat hilpu ostmata – siis saaks spordiklubis käimist endale võimaldada küll ja siinkohal ma räägin eelkõige endast. Kõik on valikutes kinni, mis on prioriteetsem ja mis mitte. Jah, siinkohal võiks öelda, et miks mina siis pole iseseisvalt n-ö võiduka lõpuni jõudnud. Ma arvan, et mõnikord ei olegi nii tähtis sihtpunkt vaid teekond, mida sa läbid, et sihtpunktini jõuda. Kõige tähtsam minu jaoks on see, et ma ei ole MITTE KUNAGI loobunud üritamast, mis siis, et kunagi sain 25 kg kergemaks ja siis jälle 10 kg raskemaks. Jah, võib-olla ei ole olnud minus piisavalt püsivust, et jõuda seatud eesmärgini, aga see ei olegi minu silmis kõige tähtsam.

Ma ei tea, kui mulle poleks praegu võimalust antud, siis ehk oleksin ka 75- aastaselt oma kaaluga võidelnud. Minu sõnum ongi see, et mitte kunagi ei tohiks oma unistusetest loobuda. Ja see, et ma ükskord tunneksin end hästi treenitus ja ilusas kehas – see ongi üks minu unistustest. Võib-olla mõne jaoks on see banaalne ja igav, aga ma arvan, et selleks, et inimese vaim oleks ergas, peab ka inimese keha olema terve ja treenitud. Õigem oleks öelda, et ma olen selle tõdemuseni alles praegu jõudnud. Häbi tunnistada, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Treeningud Arcticus pakuvad mulle endiselt äärmist rahulolu. Minus on tekkinud n-ö motoorne rahutus, ma tõmblen koguaeg, pidevalt peab miski minus liikuma. Eks ma paras opakas olen ikka küll, õhtul seisan peegli ees ja vaatan, kuidas kätt üles tõstes ribid juba nähtavale ilmuvad või siis alaselja lohukesed. See võib tunduda pisut totakas, aga ma tõesti tunnen siirast rõõmu selle üle. Jooksin isegi elukaaslase juurde ja ütlesin, et näe, mul on juba ribid näha :D. Mind ajab ennastki juba naerma, aga nii see on. Minu jaoks on see justkui teekond tundmatusse ja seetõttu ma olengi nagu väike laps, kes alles õpib oma keha tundma. Ma näen seda kuidas 3-nädalase treeninguga ei olegi mu kaal nii väga alanenud, kui väga on muutunud minu keha, mismoodi riided seljas tunduvad ja kuidas on mu üldine enesetunne.

Ma olen õnnelik, et esmakordselt suutsin ära käia ka BodyPumpi treeningus – ja ma sain hakkama! Raske oli, puhkisin ja ähkisin, aga ma tegin ära! Treener Merike ei lubanud eriti viilida ka ja uhkus ei luba samuti lõdvemalt võtta. Ma vaatasin oma treenerit ja ainuüksi tema vaatamisest teed trenni maksimaalselt ära. Nii ilusat keha, kus arvatavasti iga lihas allub sinu tahtele ja kontrollile, pole ma ammu näinud. Tõeline inspiratsioon! Järgmine nädal on mul kohtumine Kaiuga, ning siis vaatame täpsemalt üle, milline on olnud minu toitumine kolmel eelneval treeningnädalal. Sellest, mida Kaiu mulle räägib, kuidas peaks toituma enne ja pärast treeningut, kriban juba järgneval nädalal. Olge tublid ja päikest teile südamesse.

 

Inna