Inna: nädalad ei ole vennad

70 kommentaari
Inna: nädalad ei ole vennad

Nädalad ei ole vennad ning erinevalt eelnevast optimismist saabus minusse järjekordselt väike negativism. Mul käibki see vist tsüklitena. Igatahes eelmine nädal oli üsnagi raske. Mitte et mul oleks olnud motivatsioonipuudus, ei… pigem jõuetus ja väsimus. Ma olen lihtsalt väsinud ja nüüd on jälle see hetk, kus sooviksin täielikult aja maha võtta ja siit Eestist kaugele ära põgeneda, end kusagil palmi all laadida ja siis jälle jõulisena tagasi tulla.

Nädalad ei ole vennad ning erinevalt eelnevast optimismist saabus minusse järjekordselt väike negativism. Mul käibki see vist tsüklitena. Igatahes eelmine nädal oli üsnagi raske. Mitte et mul oleks olnud motivatsioonipuudus, ei… pigem jõuetus ja väsimus. Ma olen lihtsalt väsinud ja nüüd on jälle see hetk, kus sooviksin täielikult aja maha võtta ja siit Eestist kaugele ära põgeneda, end kusagil palmi all laadida ja siis jälle jõulisena tagasi tulla.

Minu puhkuseplaanid ulatuvad küll aga alles märtsi lõppu, seega  peab praegu leppima nädalavahetustega. Ega tegelikult midagi nagu väga viga ei olegi, lihtsalt mind vaevab see meeletu jõuetus ja mulle ei meeldi see. Eks siinkohal mängib oma rolli ka Ultratone, sest peale seda protseduuri olen tõepoolest täheldanud, et igapäevast trenni on üsna raske teha – lihased on väsinud. Mõnes mõttes on see jällegi hea, see kõneleb ju puhtalt sellest, et Ultratone on väga tõhus. Muideks, Ultratones on hetkel nii hea kampaania käimas, et mul on lausa raske löögile pääseda, peab enda aja ikka nädal aega ette broneerima. Kas kevad hakkab juba lähenema ja juba mõeldakse bikiinivormile?  Mina igatahes juba mõtlen.
 

Lugesin eile üle pika aja taaskord Peep Vainu raamatut “Kõige tähtsam küsimus“ ja selles raamatus on palju juttu unistamisest, eesmärkidest ja eesmärgistamisest. Peep kirjutab väga lihtsast ja vettpidavast tõest, et kui sa soovid midagi saavutada, siis selleks peaks olema sul kindel eesmärk, kuid sellest ainult ei piisa. Sa pead oma saavutatud  eesmärki vaimusilmas ka ette kujutama, läbima teekonna eesmärgini, unistama. Ja kõige tähtsam selle juures on ära märkida aeg, millal Sa oma eesmärgi saavutad. Ta soovitab selle ka paberile kirja panna. Ja nii ma teengi seda nüüd ja praegu koos teiega.

Mina, Inna, luban, et oma 25. sünnipäevaks, 11. juuniks 2010, saavutan oma eesmärgi ja kaalun  60 kg (st 11 kuuga kaotaksin kokku 24 kg).

Nii, nüüd on see siis tehtud, paberil kirjas  ja tagasiteed pole, õigemini pole olnudki. Küll aga polnud mul siiani kindlalt paigas, mis ajaks ma soovitud kaaluni jõuda soovisin, sest „kevad“ on ju ometigi lai mõiste. Heh, uskumatu, aga praegu seda siin kirjutades tunnen jälle, kuidas motivatsioon tõuseb lakke ja ehk asendub väsimus  taaskord energiaga. Isegi mu ema oli üle pika aja minu pärast mures. Kuna tema elab Tallinnas ja me näeme paarinädalaste vahedega, siis tema näeb minu välimuses väga selgesti muutusi. Seega, kui eelmine nädal julgesin mainida, et olen kuidagi väsimuse lainel, siis kukkus ta meeletult muretsema, et äkki juba aitab, pole vaja rohkem kaalu langetada, et ma ikka söögu korralikult jne. Emad on emad. Minu vastust talle te vist juba aimate, ei ole siin mingit peatumist, ikka edasi!

Räägiksin natukene trennist ka. Eelmine nädal käisin Arcticus sellises  treeningus nagu Seljakool/Võimlemine. Kuna minu igapäevane töö on selline „aktiivne“ kontoritöö, siis teate isegi, kuidas mõjuvad sellised päevad seljale ja kaelale. Seega soovisingi katsetada treeningut, mis keskenduks keha tüvele (kaelast-alaseljani, kõhu- ja küljelihased), pöörates erilist tähelepanu süvalihastele. Ja ma jäin treeninguga väga rahule, kui alguses oli mõnus venitus ja see kulus mulle tõepoolest ära, siis tunni teine pool suutis mind vägagi üllatada. Nimelt kõhulihaste harjutused olid need minu „kõige lemmikumad“ just alakõhule mõeldud. Ma nägin nende harjutustega ikka tulist vaeva, kuna alakõht  ning sellega seonduvad harjutused on mulle alati väga rasked olnud.  See mõnus  pehme polsterdus ei taha kuidagi minust lahkuda, seega ta vajabki erilist tähelepanu. Nii et soovitan igal juhul seda treeningut! 

Ja see nädal on Tartu Arcticus teist korda ka Zumba treening, igatahes ma registreerisin ennast sinna tundi ära. Oi, ma juba kujutan ennast hästi seal tunnis ette, kohmetu koperdis nagu alguses aeroobikatundides. Kuna ma olen sellest treeningust ainult kiidusõnu kuulnud, siis tahan ka järele proovida ja kui need sammud mul esimesel korral ei õnnestu (niikuinii ei õnnestu), siis on jälle põhjust enese üle natuke nalja visata, aga ma vähemalt proovin ja üritan ja järgmine nädal jagan oma kogemusi kindlasti ka teiega!

Olge ikka tublid ja püüdke väljas talvepäike kinni.

Inna