Inna: Toit ja veelkord toit!

Möödunud nädala kirjutise vastukaja oli üsna nõudlik. Olgugi, et kommentaarides on ka varem  küsitud, milline näeb välja minu igapäevane   menüü, otsustasin alles nüüd seda teiega jagada. Miks? Aga sellepärast, et on möödunud piisavalt aega, mille põhjal saaksin kirjutada täielikult vettpidavast ja mulle sobivast igapäevamenüüst. Kui oled mu blogi algusest saadik jälginud, siis tead, millest ma räägin. Olen kirjutanud päris mitu lugu, kus keskendusin Role toitumisprogrammile, küll aga mitte üksikasjalikult igahommikusele või igalõunasele menüüle.

Tuletan meelde põhitõed, mida Role programmi puhul jälgin ja jäängi jälgima! Toidu kõrvale ma ei joo kunagi vedelikku, teen seda kas 10 min enne või 1 tund peale söömist. Köögivilja ning teravilja seedimiseks kulub ca 1-1,5 h, sellel ajal ma midagi juurde ei söö ega näksi. Valgulise toidu puhul kulub seedimiseks vähemalt 2 tundi. Valku ja teravilja (ka teatud köögi-ja juurvilja) söön alati eraldi. Liha koos kartuliga ma ei söö, kui, siis eraldi. Kui soovid enamat teada saada, siis palun vaata üle mu varasemad lood.

Nüüd aga toon mõningad näited ning valikud oma toitumises.

Hommik algab mul üldjuhul klaasikese veega, mõnekümne minuti pärast järgnevad võileivad ("Või..." on siinkohal palju öeldud). Need koosnevad üldjuhul röstitud täisteraleivast (kui olen tubli koduperenaine olnud, siis ikka enda küpsetatud leivast. See on nisujahust ilma igasuguste E-aineteta). Leivale määrin õrna kirme sojavõiet ning katan jääsalati, tomati ja kurgiga. Selline ongi mu hommikune "võileib".  Ma ei pane sinna vorsti ega  juustu, sest need ju teatavasti ei sobi teraviljaga kokku. Mõnikord, kui on rohkem aega, söön hommikuti ka veega keedetud putru,  soovitavalt ikka täistera kaerahelbed vms. Manna ei lähe siinkohal kuidagi pudru alla. Seejärel lähen tööle, lasen toidul seedida ning joon vett või rohelist teed. Veepudel on mul alati töölaua kõrval. See on juba teada-tuntud tõde, et kui mul teda seal pole, siis kipun veejoomise ära unustama. Siinkohal ei räägi  ma 3-4 l joomisest, vaid kõik jäägu ikka mõistlikkuse piiridesse. Minul kulub päevas ca 1,5-2 l puhast vett. Lõunaks söön ma üldjuhul kas kreeka salatit (ja ma ei räägi 150 grammist salatilehtedest, vaid ikka korralikust portsjonist - 300g toorsalatist feta juustuga). Mõnel päeval võtan hoopis 170 g grillitud kalkunit või kanafileed, jällegi 200g toorsalatiga. Teinekord 150g ahjukartulit, samuti toorsalatiga. Kõik salatid on ALATI ilma hapukoore-majoneesi kastmeta. Eelistan salateid, kus on õlikaste ilma äädikata, vaid sidrunimahlaga. Veel parem, kui olen kodus toorsalati valmis teinud, kuhu panen ainult Extra Virgin oliiviõli, värsket sidrunimahla ning meresoola. Ja jällegi - kui olen tubli, siis olen kodust mõne vahepala  kaasa haaranud, kas puuvilja või tumeda šokolaadi. Kui küsite, kas ma luban endale šokolaadi, siis vastan - "absoluutselt jah"- aga siis ainult tumedat ja mõõdukates kogustes enne trenni.

Peale treeningut üritan süüa midagi, mis sisaldaks valku. Kanafilee või tuunikala toorsalatiga (paprika, hiina kapsas, ruccola, sibul, tomat, kurk). Kui peale trenni on meeletu nälg, siis panen pannile külmutatud köögiviljad ja valan muna sinna peale (munad vahustatud veega - ilma piimata!) ja teen kerge omleti. Loomulikult ei toitu ma nii nädalast nädalasse, aga enamasti küll. Ja ma ei kurda. Mõnikord kui on „rämpsu“ isu, siis  teen endale wrapi. Täisteratortilla sisse panen wokitud vürtsikad köögiviljad ja ma olen rohkem kui rahul. Uskumatu, kuidas ma olen hakanud igasugust rohelist ja värsket armastama. Lapsepõlves ei suutnud ma salateid suu sissegi võtta. Nii maitsetu ja jama tundus. Köögiviljad on head, neid peab lihtsalt oskama valmistada ning maitsestada.

Ma kujutan ette, et siinkohal tahaksite küsida, mida mu elukaaslane sööb? Oi, mul on vedanud! Tõesti on! Mul ei ole kodus machost alfa-isast, kes taob rusikaga vastu lauda ja nõuab praekartulit ning praeliha. Võin öelda, et meie peaaegu 3-aastase kooselu jooksul on endisest pihvi-viineri-kartuli sööjast saanud tervisliku toidu nautija ja austaja. Ma hoolin oma tervisest ning kehast niivõrd palju, et ma ei toida seda sellega, milles pole mitte midagi mõistlikku ega kasulikku. Ma ei tee pihve, viinereid, sardelle siin maatasa. Kui sulle maitseb, siis palun söö, aga sel juhul on see lihtsalt söömine ehk keha varustamine „mitte just kõige parema“ kütusega. Kui ma aga tahan, et mu keha mind kaua teeniks, siis ma olen tema sõber, kuulan teda ning annan talle just neid toitaineid, mis talle hästi mõjuvad. Ja oma meeste eest me lihtsalt peame hoolitsema, varustades ka nende organismi ning kehasid parima toiduga. Seega, kokkuvõttes on mul üsnagi kerge, kujutan ette kui raske oleks mul siis, kui meie söömisharjumused oleksid täiesti  erinevad. Ja kui ta tahabki süüa mõne burgeri või kebabi, siis teeb ta seda niikuinii, aga ta austab mind niipalju, et ei tule seda minu silme alla sööma.

Ahjaa, minu väike retseptisoovitus neile, kes vähegi tomateid söövad! Neile oleks tomatisupp apelsini ja ingveriga, mille avastasin kohvikust Boheem. Milline leid! Proovisin seda absoluutselt parimat, kalorivaest talvesuppi ka ise kodus teha ja õnnestus vägagi hästi. Paar purki purustatud tomateid potis keema ajada, riivida sisse apelsinikoor ingveriga ning maitsestada meresoola ja meega. Serveerida kuumalt, röstitud tumeda ciabatta viiludega.Täidab kõhtu, tekitab kehas ülevoolava soojustunde (arvatavasti ingveri positiivne mõju) ning on täiesti rasvavaba. Soovitan igal juhul proovida.

Tänan tähelepanu eest ja soovin jätkuvalt kaunist talve,

Minu kaal 84kg->67 kg

Inna