Katrina õelatele kommenteerijatele: Närige porgandit nagu mina!

Kes ei oleks kuulnud väidet, et tervislik toitumine on kallis. Eks ta olegi, samas võib igasugune toitumine olla kulukas. Kui mõelda tervisliku toitumise pikaajalisele kasule, siis on see odav võrreldes sellega, mis kaasneks haiguste ja terviseprobleemide lahendamisega. Tervisliku toitumisega vähendame ka ülekaalulisuse riski. Minu jaoks võrdubki see hetkel kaalulangetamisega, teistele tähendab see eluviisi. Edaspidi loodan ka öelda, et see on minu eluviis, mitte dieet.  

Tegelikult ei tahtnud ma üldse toidust rääkida, aga kuna see kaasneb nii või naa kaalulangetamisega, siis miks mitte. Mulle tundub, et hetkel on toitumisega võrreldes palju suurem kuluallikas hoopiski uued riided. Seega tahaksin ma öelda, et kas keegi on kuulnud väidet, et tervislike eluviisidega kaasnev kaalulangus on kallis, sest ühel hetkel saad aru, et kõik riided on suureks jäänud ja midagi ei ole enam selga panna. Nüüd arvavad kõik, et parim sõber on pood ja paks rahakott.

Seekord ma räägin tõsiselt, et mul ei ole enam midagi selga panna. Naised saavad sellest probleemist õnneks aru. Kaalulangus või mitte, kuigi kapp on riideid täis, ikka midagi puudu. Mul ongi piisavalt riideid, aga kõik on jäänud lohvakaks või päris suureks. Alles see oli, kui ootasin, et saaksin ühed lemmikteksad jalga panna ja paar nädalat tagasi neid proovides avastasin oma kurvastuseks, et need on suureks jäänud. Või siis mõni seelik, mis vajub üle puusade alla. Pluus, mis pärast esimest pesu seljas jälle suureks venib jne.

Muidugi peaksin rõõmus olema, et kõik asjad on suured ja saan osta uued. Teisalt olen praegu veel sellises kaalus, kus ma tean, et tahaksin kaotada veel umbes kümmekond üleliigset kilo ja sellega seoses muutuks jälle suurusnumber. Taaskord lisakulu. Vot need ongi salamisi ligi hiilivad kaalulangetamise head ja vead. Samas on mul kurb meel vanu riideid kõrvale pannes, sest kõik need on olnud justkui kaua otsitud kallikesed. Kui sa ei ole just standardmõõtudes, siis iga kord kui riidepoest lõpuks midagi leiad, on väga hea meel, et lõpuks ometi midagi ka minule. Küllalt olen avastanud end mõtlemast, et ma ei ole ju teab mis ülekaalus, aga riideid selga leida on väga raske ja mida teevad need naised, kes kaaluvad 90 kilo või rohkem. Seetõttu meeldis mulle, ja meeldib siiani osta kingi, sest need teenivad sind ikka, võtad alla või võtad juurde. Jalanumber ju ei muutu.

Olen nüüd käinud mõned korrad juba kaubanduskeskuses suure hurraaga midagi uut otsimas. Mõnes poes tekib ikka väike masendus, et olen pea 10 kilo kaotanud ja ikka veel ei suuda leida normaalseid teksaseid, mis mulle sobiks. Samas ostsin uue kevadjaki ja mul oli väga hea meel, kui sain selga proovida  suurust 42, eelnevalt oleksin pidanud vaatama kohe kindlasti 44, mõningatel juhtudel ehk isegi 46. Pluusid on üldjuhul juba suurus 40, üks uus kleit on isegi 40. Super ju, sest nüüd ma ei pea enam muretsema, et poes ei ole suurusnumbrit minu jaoks.

Kõige suuremat rõõmu pakub mulle see, et seoses kõhu ümbermõõdu vähenemisega on mulle tekkinud talje ja ma julgen kleite proovida ning need isegi sobivad mulle. Olen palju aastaid olnud täielikult kleitidevastane, sest need lihtsalt ei olnud minu seljas ilusad. Ühel hetkel avastasin, et kleit peab olema ampiirlõikega, et sobida minu kehakujuga (loe: varjab ära kõhu ja olematu keskkoha). Nüüd käin poes ja muudkui proovin kleite, pikki ja lühikesi, ning need sobivad mulle. Lisaks ei peaks ma nende kandmiseks selga panema korsetti. Jah, nagu Ženja Fokin ütleb - pekid peitu. Kes on korsetti kandnud, teab, et see ei ole üldse mugav ja mõnus. Mõnikord ei jäänud aga muud üle, et end paremini mingis riietuses tunda, siis tuli ka korsett kleidi alla peita. Just proovisin üks päev uuesti varasemalt soetatud korsetti ja ka see oli suureks jäänud. Aga ei ole hullu, mul ei ole nagunii enam sellist asja vaja kanda, et luua saledam mulje oma taljest ning varjata siit-sealt üleliigset. Lisaks ütlen seda, et parim motivatsioon mitte enam juurde võtta ongi vist asjaolu, et uue garderoobi soetamine on väga kulukas. Aga vanu riideid ei tasuks ka alles hoida mõttega, et äkki võtan jälle juurde, siis oleks midagi selga panna. Kaalutõusuga oleks see justkui enda petmine, sest midagi uut sa ju ei osta ja kasutad vanu ning mõtled, et probleemi ei ole. 

Olen varem öelnud nii teistele kui ka treenerile, et kui ennast peeglist vaatan, siis muutust ikka ei näe. Pean nüüd oma sõnad tagasi võtma, järjest enam meeldib oma peegelpilt mulle rohkem. Jõusaaliski harjutusi tehes märkasin, et keha on muutunud ja sangakesed on kõvasti väiksemaks jäänud. Lisaks häbenesin alati oma käsivarsi. Needki on nüüd rohkem vormis ning ei ole enam sellised lodevad ja koledad, mida kogu aeg varjama peaks.

Muutunud mõõdud:

Kehamassiindeks:  28,9 (07.02) -> 28,3 (06.03) -> 27,4 (04.04) -> 26,4 (09.05)

Rasva %:  39,3 -> 38,8 -> 36,7 -> 35,3

Vööümbermõõt: 105 cm -> 100 cm ->  96 cm -> 90 cm

Puusaümbermõõt: 108 cm -> 106 cm -> 105 cm-> 103 cm

Reieümbermõõt: 65 cm -> 62 cm ->  62cm -> 60 cm

Sääre ümbermõõt: 39 cm -> 38 cm -> 38 cm -> 38 cm

Käsivars: 35 cm -> 35 cm ->  32 cm -> 31 cm

Kaal:

7.02 - 81,5 kg

4.03 - 78,8 kg

13.03 - 78,2 kg

20.03 - 77,8 kg 

27.03 - 76,4 kg

04.04 - 75,6 kg 

22.04 – 74,8 kg

05.05 – 73,2 kg

19.05 – 72,3 kg

Kõike mõnusat teile ja kui mõnel kommenteerijal peaks tekkima tahtmine jälle hammast ihuda, siis närige porgandit nagu mina. Nii püsib muide pepuümbermõõt väiksem ja pole vaja ilusate ning tublide peale kade olla:)

Katrina