Seriaali “Elu keset linna” näitleja Marko Leht: igas filmis on midagi erilist

Andekas näitleja Marko Leht, kes sai avalikkusele tuntuks varem ekraanil jooksnud teleseriaalist “Kodu Keset Linna” ning mängib kaasa ka uues seriaalis “Elu Keset Linna”, on lisaks üles astunud ka teatrilaval ning filmides. Lapsest saadik näitlejaametist unistanud Marko rääkis Buduaarile, mis teda selle ameti juures enim paelub.

Marko tundis huvi näitlemise ja filmide vastu juba noorena. "Ei mäletagi enam täpselt, kui vana siis olin, see oli väga ammu. Siis, kui olin väike poiss, kellele meeldis üle kõige filme vaadata. Iga film lõi mu kujutlustesse mingisuguse unikaalse ja erilise maailma, millest ma nii väga tahtsin osa saada. See maailm oli minu jaoks nii kütkestav ja vastupandamatu, et tekkiski soov saada näitlejaks. Et saaksin külastada maailma, mis asub teiselpool kinolina," peab Marko näitlemist võimaluseks proovida midagi uut.

"Miks näitlemine mulle meeldib? Lavakas õpetas mind nägema tegelaste sisse. Väga põnev on luua erinevaid karaktereid ja püüda mõista, miks nad ühte- või teistmoodi käituvad, mida tahavad, tunnevad, mõtlevad. Meil kõigil on oma elulugu, oma õnn ja õnnetus, mis on meid vorminud just sellisteks, nagu me oleme. Minu jaoks on juba ülimalt põnev see, kuidas käib tegelaskuju avastamise protsess, milliseks ta kujuneb, kuidas ta toimetab, mis pilguga ta oma maailma näeb, kõik need pisidetailid," võtab Marko igat tegelaskuju äärmiselt tõsiselt ning annab endast kõik, et oma rolli võimalikult täpselt sisse elada.

"Kas eelistan pigem teleekraani või teatrilava? Olen parajalt isepäine ja teen, nagu tahan. Lähtun oma intuitsioonist ja liigun suunas, mis mind ennast paelub. Hetkel seostuvad kõige põnevamad väljakutsed filmiga. Filmitöö on aus. Seal on lihtsalt palju sellist peent psühholoogilst tööd, mida ei saa teeselda. Samas olen ma alati nautinud koostööd inspireerivate inimestega, sõltumata siis sellest, kas töö käib laval või kaamera ees," ütleb Marko, et kõige olulisem on siiski see, kellega koostööd teed, kui see ei inspireeri, siis pole ka õiget tulemust.

Karin Karu