Reklaam sulgub sekundi pärast

AEG TEHA RESTART! Kati Torim: üleminekuperiood võib olla elu pimedaim aeg, aga just siis sünnibki uus versioon sinust

Kati Torim Telehommikus
Kati Torim Telehommikus — FOTO: Joosep Ints

Iga inimene jõuab oma elus ühel hetkel punkti, kus vanad mustrid, harjumused ja kõik muu, mis varasemast elust tuttav, enam soovitud tulemust ei too. Muutuste teekonnal tuleb ette faas, mis paneb proovile nii kannatlikkuse kui eneseusalduse – see on üleminekuperiood. Raamatu “Minapildi restart 2.0” autori ja teadliku mõtteviisi edendaja Kati Torimi sõnul on see aeg, mil vanad mustrid murenevad, aga uus versioon inimesest pole veel täielikult välja kujunenud. “See on hetk, kus kõik tundub pime, aga just siis hakkab peagi koitma ka valgus,” ütleb ta.

Üleminekuperioodil kaotab endine eluviis tähenduse. “Inimesed, kellega suhtlemine tundus varem loomulik, jäävad kaugemaks. Vestlused muutuvad tühjemaks. Tekib seletamatu kurbus ja tunne, et midagi on kadumas, kuigi veel pole päris selge, mis see täpselt on,” kirjeldab Torim, selgitades, et tegemist on hüvastijätuga sinu vana versiooniga. “See on vana mina, kellega sa hüvasti jätad. Lein ja tühjus on loomulikud osad sellest perioodist, sest me oleme harjunud selle minapildiga, keda oleme endale kogu elu loonud.”

Selleks, et uus lugu saaks sündida, tuleb Torimi sõnul lahti lasta kõigest vanast. “Sa pead lahti laskma mitte ainult sellest, kes sa arvad end olevat, vaid ka nendest uskumustest, mille kaudu oled end vaadelnud läbi teiste pilgu. Muutus algab hetkel, mil sa lubad endal need vanad lood vabaks lasta.”

Torim selgitab, et just üleminekuajal aktiveeruvad tugevalt ka emotsioonid – viha, hirm, kurbus ja põlgus. “Emotsioonid ei ole meie vaenlased. Need on teeviidad, mis juhivad meid läbi üleminekupimeduse uue elu valguse poole ning igaüks neist kannab endas olulist sõnumit.”

Viha tekib, kui miski meid takistab või ei lase meil edasi liikuda ning see võib olla suunatud nii sulle endale kui teistele inimestele sinu ümber. “Viha võib panna meid plahvatama ja teisi eemale tõukama. Kui me seda ei märka, muutub see kibestumiseks,” räägib Torim. Ta soovitab leida teadlikke viise viha vabastamiseks.

  • Hingamisharjutused: sügav hingamine aitab maandada viha ja kehasse rahu tuua. Proovi 4-7-8 tehnikat (4 sekundit sisse hingata, 7 sekundit hinge kinni hoida, 8 sekundit välja hingata).
  • Liikumine: jooksmine, tantsimine ja isegi jalutamine aitavad kehal viha energiat vabastada. 
  • Kirjutamine: võta hetk ja kirjuta üles, mis sind vihaseks teeb. Kui viha on kirjas, on lihtsam seda struktureerida ja mõista, mis tõelist pinget põhjustab.
  • Piiride seadmine: õpi „ei“ ütlema, kui tunned, et inimesed või olukorrad ületavad sinu piire. 

Torimi sõnul on hirm üks sagedasemaid emotsioone, mida inimesed muutuste keskel olles tunnevad. “Hirm on reaktsioon kõigele tundmatule ja ebakindlale. Kui me ei tea, mis saab edasi, või kahtleme oma võimes muutustega toime tulla, haarab meid automaatselt hirm,” selgitab Torim. Samas usub ta, et selles reaktsioonis peitub ka väärtuslik sõnum. “Hirmu saab enda kasuks pöörata, kui me sellega teadlikult tegeleme ja selle tähendust mõistame. Selle asemel et hirmu eest põgeneda, küsi endalt, mida see sulle tegelikult öelda tahab.”

Pärast hirmu saabuv kurbus on aga üks kõige sügavamaid emotsioone sel teekonnal, sest sellega kaasneb tunne, et kõik on kadumas. “See on peaaegu nagu lein, ja see ongi. Sa leinad oma vana mina.” Torim soovitab lubada endal tunda – lasta pisaratel voolata, jagada oma tundeid, kirjutada lahti, mida või keda sa igatsed. “Kui sa lased kurbusel täielikult läbi enda voolata, vabaneb see loomulikult, jättes maha selguse ja rahu.”

Põlgus on aga emotsioon, mis võib esialgu tunduda ootamatu, kuid Torim rõhutab, et ka see on loomulik, sest põlgus on kaitsemehhanism. “Põlgus väljendub sageli kriitilisuses – teiste üle kohut mõistes või vanade valikute halvustamises. Väga tihti juhtub, et enesearengu teekonnal hakkame vanu sõpru pidama eluheidikuteks. Tuleb aga aru saada, et siinkohal räägib meis siiski üleminekuhääl.” Oluline on mitte jääda põlgusesse kinni. “See emotsioon aitab mõista, millised osad meie elust enam ei toimi – kuid sellest ei pea sündima ülbus ega eraldatus. Põlguse sõnum peitub vajaduses teha vahet sellel, mis meid edasi viib ja mis meid takistab,” selgitab Torim.

Lisaks emotsioonidele tuleb elumuutuste keskel silmitsi seista ka autopilootidega – need on meie sisemised mustrid ja kaitsemehhanismid, mis käivituvad harjumuspäraselt. “Iga valus kogemus, hirm või ebaõnnestumine on jätnud meile oma jälje ja lisab justkui ühe kihi sellesse nähtamatusse seina, mis hoiab meid kinni mugavustsoonis. Need mustrid pole halvad, sest on meid kunagi kaitsnud, aga nüüd võib olla aeg nendest vabaneda. Kohe, kui saame neist teadlikuks, õpime neist ajapikku mööda vaatama ega torma iga muutuse puhul kohe endale seinu ette laduma,” julgustab Torim. Just teadlikkus on esimene samm, läbi mille saab vana “mina” rahulikult puhkama lasta ja astuda edasi uue elu suunas.