KA JUHID VÄSIVAD! Coach ja koolitaja Kaisi Kask: coachiv juhtimine aitab juhil lõpetada pideva päästja rollis olemise

Coach ja Avang Keskuse looja Kaisi Kask märgib, et just see „pean ise hakkama saama“ mõtteviis viib paljud juhid väsimuse, üksinduse ja lõpuks ka läbipõlemise äärele. Tema sõnul ei ole coachiv juhtimine juhtimise pehme lisakiht, vaid praktiline viis, kuidas juht saab lõpetada pideva päästja rollis olemise ja hakata looma meeskonnas rohkem vastutust, selgust ja sisemist tugevust. „Juht olla on lihtne seni, kuni sa ise selles rollis ei ole,“ ütleb Kask. Ta võrdleb juhtimist lapsevanemaks saamisega: kõrvalt vaadates tundub lihtne öelda, mida teine võiks teisiti teha, kuid alles päriselt sellesse rolli astudes selgub, kui palju komplekssem kõik on.

Probleem ei pruugi olla kehvas ajajuhtimises

Paljud juhid jõuavad Kaski sõnul coachingusse mõttega, et neil on ajajuhtimise probleem. Nad otsivad lahendusi, mis aitaks kõigega paremini toime tulla. Kask näeb aga, et enamasti ei ole tegelikult küsimus selles, kuidas veel rohkem ära teha, vaid selles, miks juht on võtnud enda kanda liiga palju asju, mida ta ei peaks kandma.

Ka tema enda juhikarjääri alguses tekkis hetk, mil kõik justkui toimis. Töö meeldis, inimesed meeldisid, tema elu oli aktiivne ja täis häid asju. Ometi kadus töörõõm ühel hetkel ära. „Ma mäletan, et ma ärkasin ühel hommikul üles niimoodi, et ma teadsin, et kõik asjad, mida ma teen, need meeldivad mulle. Samas mäletan ka, et ma ootasin juba õhtut, et millal tuleb see hetk, millal ma saan uuesti pea padja peale panna. Mitte ükski asi ei pakkunud mulle enam rõõmu.“

Esimene reaktsioon oli püüda oma kalendrisse kogunenud ülesandeid ja toimetusi veelgi paremini juhtida. Hiljem sai ta aga aru, et tegelik probleem seisnes tema prioriteetides. „Kõigepealt pidin hakkama lahti mõtestama, miks ma üldse teen seda, mida ma teen,“ kirjeldab ta oma tööd coachiga. Sellele järgnes küsimus, millised ülesanded on päriselt need, mida saab teha ainult tema, ja mida oleks võimalik ka delegeerida.

Kask toob lihtsa näite: viieminutiline ülesanne tundub delegeerimiseks liiga väike. Juht mõtleb, et teeb selle ise kiiremini ära. Kuid kui seda ülesannet teha iga päev, koguneb sellest nädalate ja kuude peale märkimisväärne aeg. Delegeerimise tegelik väärtus ei seisne ainult vabanevas ajas, vaid ka selles, et meeskond õpib ise rohkem vastutama.

Coachiv juht ei võta kõikide olukordade lahendamist enda kanda

Coachiva juhtimise üks keskseid oskusi on Kase sõnul oskus mitte anda kohe vastuseid, vaid esitada hoopis õigeid küsimusi. See võib tunduda lihtne, kuid praktikas on see juhtidele sageli ebamugav. Eriti neile, kes on harjunud olema kiired, tublid ja alati olemas. „Inimesi peaks õppima coachivalt läbi küsimuste toetama,“ selgitab Kask. See tähendab, et kui töötaja tuleb juhilt küsima midagi, mille lahendamisega ta võiks tegelikult ise edasi liikuda, ei pea juht talle kohe vastust andma. Selle asemel võib küsida: „Mida sina selle asemel teeksid? Mis sa arvad, kust sa hakkaksid seda otsima?“

Sellised küsimused ei ole vastutusest kõrvale hiilimine, vaid vastutuse teadlik tagasiandmine inimesele, kellel on võime endal lahendusi leida. Kui juht lahendab iga väikese probleemi ise, õpib meeskond juhist sõltuma. Kui juht küsib paremaid küsimusi, õpib meeskond mõtlema, otsustama ja oma tööd teadlikumalt juhtima.

Läbipõlemise juur võib olla pidevas ülefunktsioneerimises

Kask tõdeb, et juhid annavad endast tööl sageli nii palju, et koju jõudes ei jää enam midagi alles. „Ma näen, kuidas inimesed annavad endast nii palju tööl ja samas koju jõutakse nagu tühjaks pigistatud sidrun.“ Ometi peaksid kodu ja eraelu olema koht, kus inimene saab taastuda, mitte ainult paik, kuhu ta pärast tööpäeva väsinuna ära vajub.

Stress tekib Kase sõnul siis, kui inimesel on tunne, et talle antud ülesandeid on rohkem kui energiat nende tegemiseks. Seetõttu peavad juhid aja juhtimise kõrval mõtlema ka energia juhtimisele. „Kõigepealt peaks juht vaatama, kui täis või tühi tema enda patarei on,“ soovitab Kask. Ta rõhutab, et inimene ei saa muuta fakti, et tal on vaja magada, liikuda, hästi süüa ja toetavaid suhteid hoida. Need on eeltingimused selleks, et juht üldse suudaks selgelt mõelda ja teistele toeks olla.

Coachiv juhtimine algab seega eelkõige juhist endast. Kui juht on pidevalt pinges, väsinud ja sisemiselt tühi, kandub see edasi kogu meeskonda. Kui juht õpib märkama oma piire, hoidma fookust ja küsima abi, loob see loa ka teistele olla ausam, teadlikum ja vastutustundlikum.

Coachiv juhtimine loob vastutust, mitte sõltuvust

Coachiva juhtimise kõige suurem väärtus seisneb Kase sõnul selles, et  see aitab juhil lõpetada liigse koorma kandmise ning luua meeskonnas selgema vastutuse. Kui juht küsib paremaid küsimusi, õpivad inimesed ise mõtlema. Kui juht delegeerib teadlikumalt, tekib meeskonnas rohkem omanikutunnet. Kui juht hoiab teadlikult oma energiat, ei juhi ta meeskonda ainult kriisist kriisi. Otsides ise tuge, ei pea juht kandma ka üksinduse ja kõiketeadmise maski.

Mõtteharjutusena annab Kask juhtidele kaasa küsimuse, mis on ühtaegu lihtne ja ebamugav: mis juhtub siis, kui aasta pärast ei ole mitte midagi muutunud? Mis on selle hind? Ja kuhu tahaks juht tegelikult aasta pärast jõuda?