Romantiline katkend Eve Krautmanni romaanist „Bloom“: hetk enne esimest suudlust

Raamatu peategelasteks on River ja Bloom – kaks noort, kelle juhuslik kohtumine rannal muudab nende mõlema elu suunda. Nende vahel tekib nähtamatu side, milles põimuvad uudishimu, õrnus ja kasvav tõmme.

Katkend raamatust „Bloom“

3. päev

River jooksis randa, aga Bloomi ei olnud veel. See tegi ta rahutuks – ta juba nii väga tahtis tüdrukuga uuesti kohtuda. River lennutas jalast tennised ja istus kuumale liivale. Ta vaatas merele – kaugusesse, mis viis ta eelmiste päevade meenutustesse. Bloomi särav ja tütarlapselikult naerusuine nägu liugles ta ette. River sukeldus veelgi sügavamale eelmise päeva mälestuste lainetesse, mida saatmas mänguliselt helisev Bloomi naer, mis viis kõrgele taevapiirile, kus suudles kuu päikesega. Ta sulges silmad ja triivis aina sügavamale magusasse mälestuste maailma. Riveri meeled olid täitunud voogavad unelaadse seisundiga, mis oma ergaste sähvatustega teda endaga aina sügavamale kaasa tõmbas.

Järsku tundis River, et miski kõditab ta nägu. Ta mõtles, et juuksed on langenud ta näole ning üritas neid eest ära lükata, aga need tulid muudkui tagasi. Ja siis kuulis ta tüdruku tasast itsitamist. River avas silmad ja tema kohal seisis Bloom, käes pikk peenikene roheline taim.

“Oh, see oled sina!” lõid Riveri silmad särama, kui Bloomi helerohelised silmad talle vastu särasid.

Bloom oli täna oma merelaineid meenutavad juuksed pea peale krunni sättinud, seljas oli tal õlgu paljastav pastellroosa kleit, ulatudes pahkluudeni, varjamata ta paljaid jalgu. Bloomi päikesesuudeldud jume paistis täna eriliselt silma – tema nahk lausa väreles päikesekiirte all.

“Mis sul käes on?” küsis River uudishimulikult.

“See on …” Bloom viibutas käes rohelist vibalikulaadset taime nagu samurai mõõka, lastes sellel voolujooneliselt alla langeda ning uuesti üles tõstes. Ta jätkas mänguliselt peale lühikest pausi, hääl kõlamas kui õrnuse ja maagia kokkupuutepunkt: “… Pandan!”

Ta viis teravatipulise pandanilehe Riveri näo juurde ning silitas õrnalt ta põske, lastes lehel õhkõrnalt mööda põsesarna alla liuelda. “See on nagu lõhn, mis paneb sind elama igas hetkes, kergelt erutav ja värskendav… täpselt nagu meie vestlused.”

River sulges naeratades silmad, tundes lehe värskust mööda nahka liikuvat. “Vau, see on kui elujõud, mis kanaldab universumitarkusi, ammutades seda otse allikast. Tema lõhn – see on nagu kutsung, mis viib mind sügavale mu südamesse.”

River avas silmad, vaadates sügava kutsungiga tüdruku helkivatesse rohelistesse silmadesse.

Bloomi nägu kirgastus hetkega veelgi. Ta kummardus Riveri poole, lastes pandanilehel nende vahele liuelda. “Ja iga kord, kui sa hingad seda sisse, nagu sa just praegu teed, saad sa osa millestki, mis on alati olnud olemas, kuid mida sa pole kunagi enne tõeliselt märganud.”

River vaatas Bloomile otsa, sõnad libisemas üle ta huulte. “Kas me tegelikult ka mõistame seda? Või see on lihtsalt midagi, mis meid ühendab nähtamatu niidistikuga?”

Bloom säras nagu öötaeva sätendus, liueldes pandanilehega Riveri kaelale. “Mõnikord on elus kõik nii lihtne, et me ei suuda seda näha. Pandan oma maheduse ja intensiivsusega võib olla just see, mis lähendab inimesi.” Ta liugles lehega hellalt mööda Riveri kaela tagasi ta kergelt õhetavale näole. “Nii keeruline, aga samas jällegi nii rahustav. See on, nagu igal hetkel oleks tähendus ja sellel omakorda oma tähendus.”

River naeratas, jäädes kinni pandanilõhna, lastes sellel end täita ja kuulates hetke vaikust, mis oli täidetud rohkema kui sõnadega. Ta vaatas Bloomi poole, mattudes aina sügavamale ta säravatesse silmadesse. Ta tundis nendevahelist sügavat igatsust, mis pani ta keha pehmel moel värelema. Ta lähenes tüdrukule veelgi, nii et ta soe hingeõhk puudutas Bloomi kaela.

“Ma tahakasin sind väga suudelda,” ütles River peatudes.

Bloom hammustas mänguliselt alahuulde: “Aga sa ei saa.”

River vaatas tüdrukule sügavalt silma, libistades õrnalt sõrmenukkidega üle ta näo.

“Ei saa jah,” ohkas River poolsosinal, hääles põimunud mängulisus ja igatsus.

“Ma tean,” sosistas Bloom, hääles kõlamas mänguline hellus.

River nõjatus lähemale, tema hingeõhk paitas tüdruku kõrva kui ta sosistas: “Ma tahan hoida seda hetke. Kui suudleksin sind praegu, oleks see esimene kord juba möödas. Ma tahan, et see hetk jääks igaveseks kestma.”

Bloom tundis, kuidas tema keha läbis elektriline värin, iga rakk ärkamas ellu. Riveri sügav kohalolu, siiras olek ning meelierutav kookospähklilõhnaline ja päevitunud lihaseline keha oli kui täiuslik harmoonia – peibutav ja puhas. Sel hetkel oli ta midagi enamat kui inimene – ta oli elav unistus. Unistus, mis oli alati Bloomi unistustes olnud – sügaval, ootamas seda õiget biokeemilist ja füüsilist kooslust, et see temas ärgata saaks.