EESTLANNA PÕNEV TEEKOND rahvusvaheliseks toidublogijaks

Maria mäletab, et juba lapsena keerles kogu elu ümber köögi. See ei tähendanud, et toiduvalmistamine oleks pidevalt käsil olnud, vaid köögilaua ümber lihtsalt oli niivõrd mõnus koguneda ja seal peeti ka kõige tähtsamaid vestlusi ümbritsevast eluolust. „Mulle meeldis, et elu käis ümber köögilaua ja pere sai koos olla. Tahtsin sellist tunnet ka oma koju. Täna joonistavad lapsed tihti köögilaua taga ja mina toimetan,“ tõdeb Maria, et soov luua kodutunnet võimendus veelgi ise emaks saades.

Toidurännaku algus

Marial on toidurännakut kajastaval Instagrami kontol hulgaliselt jälgijaid, nii kodusest Eestist kui laiast maailmast, kuid tuntus sotsiaalmeedias pole kunagi olnud eesmärk omaette. Prantsusmaale kolides jäädvustas ta lihtsalt ilusaid hetki läbi toidu ja hakkas neid teistelegi jagama, andes edasi retsepte ja mälestusi. Ühel hetkel kasvas Instagramist loogiliselt välja blogi, sest ka toidust kirjutamine pakkus palju.

„Minu toit ei ole eksperimenteerimine ja eesmärk ei ole otsida originaalsust. Pigem on mu toit hästi lihtne, kodune ja paljuski hooajaline. Olen enda harjumuste ja ümbritseva peegeldus ja see väljendub ka toiduvalmistamises. Teen toite, mille peal olen üles kasvanud, mis mulle meeldivad ja mis on inspireeritud keskkonnast.“ Maria ei ole kokaks õppinud, ta toimetab lihtsalt südame ja traditsioonide rüpes.

Just need lihtsad ja kodused retseptid lugejaid paljuski kõnetavadki. Siingi on oma roll harjumustel ja tuttavlikul. „Olen äärmiselt nostalgiline inimene ja see on välismaal elades veelgi võimendunud. Minu jaoks on oluline seoste loomine, lugu, kust minu harjumused on tulnud,“ mõtiskleb ajaloo taustaga naine. „Kõik inimesed peavad elamiseks sööma, kas siis ise toitu valmistades või mitte, ja toit ütleb inimese ja tema elustiili kohta väga palju.“ On ju igal toidulgi tekkelugu, mis mõjutatud geopoliitiliselt olukorrast ja kättesaadavusest.

Kodune klassika

Prantsusmaal elades tunneb Maria puudust ainult ühest toidust – mustast leivast, sest leib on saatnud teda terve lapsepõlve ja võrdväärset Prantsusmaal saada pole.
Üks lemmikumaid retsepte naise varamus on vanaema moodi tehtud kõrvitsad – traditsioonide sümbol ja ehtne Eesti asi. „Kuigi kõrvitsaid peetakse rohkem jõululaua toiduks, teeb minu vanaema neid aastaringselt, nii et kasvades oli kapis kõrvitsapurk kogu aeg olemas. Täna valmistan kõrvitsaid ka ise ja kogu mu pere sööb seda rõõmuga. Loomulikult ei möödu ka ühedki jõulupühad ilma kõrvitsateta.“

Toidukultuur Prantsusmaa moodi

Mariale meeldib prantslaste toidukultuuri puhul väga, et süüakse hooajaliselt ja toit on värske. Võluvad on ka spetsialiseerunud toidupoed juustu, liha, kala ja puuviljade ostmiseks ning loomulikult turukultuur. „Meie linnakeses on turupäev kolm korda nädalas ja täiesti loomulik igapäevaelu osa. Enamasti ostetakse aedviljad ja juurviljad turult, kus on juba välja kujunenud kindlad kaupmehed, kellega toidust ja kultuurist vesteldakse ning kes oskavad soovitada, kuidas valitud vilju kõige paremini valmistada.“

Kõneväärt on ka asjaolu, et Prantsusmaal ei eksisteeri sellist asja, nagu lastemenüü. Kohe, kui lapsed hakkavad sööma tahket toitu, on menüü samasugune, nagu emal ja isal, ning seda nii koolis, restoranis kui kodus. „See tähendab, et lapsed söövad hästi ja täisväärtuslikult ja ma ei pea muretsema, kui vahel harva ka rämpstoidu isu tuleb,“ selgitab Maria ja toob näite, et tema kahe-aastane sööb lasteaias sinihallitusjuustu.

Marial ei ole toitumises kindlaid põhimõtteid, ta usub mõõdukusse. See võib olla põhjus, miks „prantslannad kunagi paksuks ei lähe“. „Usun, et saladus peitubki selles, et toit on väga kvaliteetne ja täisväärtuslik ja kogused on mõõdukad, lisaks ajaline piiritletus. Sa ei saa Prantsusmaal minna ükskõik mis kell söögikohta ja tellida suppi või praadi. On väga kindlad kellaajad, millal inimesed söövad. Hommikusöök on vara, lõuna 12–13 paiku ja siis tuleb õhtusöök. Lõunapausi võetaksegi mõnuga, nauditakse pikalt ja süüakse toekalt, et õhtuni vastu pidada. Nii ei peagi väga piirama, mida süüa,“ räägib Maria ja lisab, et piiritletud aeg ei pruugi muidugi Pariisi kesklinna restoranide kohta kehtida, kus liigub palju turiste, lisaks muidugi kiirtoidukohad ja teised toiduputkad.

Traditsioonid kaante vahel

Möödunud aasta lõpus ilmunud Maria kakskeelne, paralleelselt eesti ja inglise keeles kirjutatud kokaraamat „A Legacy of Flavours. Recipes through generations, seasons and homes“ ehk tõlkes „Maitsepärand. Retseptid läbi põlvkondade, aastaaegade ja kodude“ annab hästi edasi lugusid, mis käivad kaasas toiduga.

Autori enda üks esimesi lapsepõlvemälestusi on vaarikamoosiga röstsaia lõhn lapsepõlve Lasnamäe kodust. „Kui ma tunnen röstsaia lõhna või seda söön, lähen automaatselt sellesse hetke tagasi. Mul on eluetapid, kus mäletan hästi, mida sel hetkel sõin. Toit seostub minu jaoks paljuski sündmuste ja hetkedega. See ei pea olema fantastiline maitseelamus, aga on rohkem mälestus.“

Just õige tunne on põhjus, miks Maria on lisaks retseptidele teinud ise ka kokaraamatu fotod ja kirjutanud teksti. „Minu jaoks on oluline, et see raamat peegeldaks mind, meie kodu ja kööki. Tundsin, et pean raamatuga ootama, kuni mul on enda pere ja päriselt välja kujunenud harjumused,“ räägib Maria, et ta naudib ka ise kokaraamatuid, kus on lisaks retseptidele lugu ning võimalus siseneda autori maailma. Maitsepärandi raamat kannab toiduhuvilise läbi nelja aastaaja, kutsudes lugeja kaasa Maria perekonna söögilaua taha.