Fotograaf Terje Talts toob argipäeva maagiat

„Tundub, et on paslik nõustuda,“ vastab Terje küsimusele, mida ta arvab, kui teda ikka ja jälle fantaasiafotograafiks nimetatakse. Siiski pildistab ta lisaks fantaasiamaailma kujutamisele hea meelega ka portreelugusid. „Kasutame sel juhul n-ö tavalisemat riietust,“ täpsustab fotograaf. „Kleidid on küll pikad ja tavaelus mittekantavad, kuid selline „rahulikum” stiil on samuti võluv. Less is more.“

Lõuendilt fotole kolinud muinasjutt

Pildistamisega on Terje tegelenud ligi 10 aastat. Alati on talle huvipakkuvaks objektiks olnud inimene ning rohkemal või vähemal määral muinasjutuline keskkond või veidi unenäoline meeleolu. „Mind lummavad mõlemad poolused – nii hele kui ka tume,“ räägib ta. „Armastan stiliseerida ja pildistada nii helge-heledaid naiselikke haldjaid kui ka süngeid teemasid. Reaalsus on see, mida enestele ise loome – ning miks ei võiks olla siis (kasvõi üheks päevaks ja kogemuseks) viiking, haldjas, šamaan, kuningas, näkk, nõiatar...“ Terjele pakub huvi naiselik naine, mehelik mees ja ka variatsioonid. „Meenub kohe üks tore klient, kes soovis olla habemega naine,“ meenutab fotograaf. „Kõige taga on enamjaolt ka lugu, sügavam mõte. Nii ka seekord: üksikemad, soorollid, ühiskonna ootused, iluideaalid ja miks mitte antud juhul ka hägune vihje vanale tsirkusekultuurile.“

Hetkel on pildistamine Terje põhitöö, kuid varem tegeles ta hoopis maalimisega. „Maalisin suure kirega,“ jätkab naine. „Kujutasin toona samasuguseid fantaasiamaailmu. Siis võtsin julguse kokku ja vahetasin meediumi – liikusin maalilt fotograafiasse. Alguspüüdlusi palistas loomulikult saamatuse tunne, et ei oska, ei tea... Kuid kuskil on alati see vajalik esimene samm, milleta teekond ei saa alata.“ Terje otsustas kohe, et sihikindlus ja pime usk endasse on äärmiselt vajalikud. „See ei tähenda, et inimesel ei peaks olema kriitikameelt,“ lisab ta juurde. „Usun, et loomingulistel inimestel on seda liigagi palju, vahel kahjuks ka halvavalt palju.“

Kriitika on Terje jaoks üldse huvitav teema. „Palju on ütlejaid, kes kõrget kriitikataluvust oluliseks peavad ning selle loosungi tuules sappi ja õpetussõnu pritsivad,“ tõdeb fotograaf. „Kahjuks kammitseb see tihtilugu püüdlused ja see vähenegi looja-julgus laguneb. Kaldun pigem soovitama kriitikast üle ja läbi vaatama, „sõbralikesse soovitustesse” skepsisega suhtuma, sest arvamusi on nii palju kui on maailmas inimesi ning kõigile korraga meelepärane ei suuda meist keegi olla. See on viis inimese ja kunstnikuna keskmesse jääda.“

Terje abikaasa Jan on pildistamisel tihtilugu tema assistent. „Rollijaotus on paigas,“ vastab Terje naerdes küsimusele, kas kaasa ise kaamerat ei kipu haarama. „Ta on mulle väga suur abimees.“ Sageli on võttele vaja kaasa tuua suures koguses riideid ja atribuutikat, tekitada võlu-udu või jälgida, kas juuksesalk on ikka paigas või ehe õigetpidi kaelas või käel. Vahel on detaile nii palju, et lisasilm on lausa hädavajalik.

Salapärased taustajõud

Nähtamatu maailm on Terjele alati huvipakkuv olnud. „Ju sarnased inimesed ning huvid tõmbuvad,“ usub ta. „Nii on leidnud minuni tee mitmed vaimumaailmaga tihedamalt seotud isikud: ravitsejad, šamaanid, teadmainimesed, selgeltnägijad, tarokaardimeistrid jne.“ Pildistamiste käigus on juhtunud nii mõndagi tähendusrikast. „Näiteks üks „Selgeltnägijate tuleproovi“ võitja viitas meie pildistamisel Kolga mõisas, et parempoolses tiivas uitavad parajasti kaks vaimu ringi,“ meenutab Terje. „Ühel teisel sessioonil õnnestus hoida käes 300 aasta vanust kristallpealuud, mis on pärandatav nõialt nõiale. Kord aga küsis üks kohalik nõid: „Kas leidsid raha oma maakodu mullast?“ Jah, just samal nädalavahetusel leidsin. „Anna see raha maale tagasi,“ soovitas nõid. Andsime.“

Terje usub argipäevamaagiat, hea tunde loomist kodus, kaitsemaagiat, manifesteerimist. „Kõik see on lihtne ja rakendatav – küsi ja sulle antakse,“ nendib naine. „On asju, mille uskumine on valikuline, igaühe oma asi. On sellist, mida ei ole võimalik seletada. On asju, mis pole kellegi öelda või otsustada, on see tõsi või väär.“ Kuigi Terje austab väga maagiat ja nähtamatut maailma, peab ta siiski oluliseks jääda maiseks, säilitada kaine mõistus ja kriitikameel ning olla valiv ning võtta vastutus oma elu eest. „Tuleb teha ise valikud, mitte anda võimu ära millele või kellele iganes,“ rõhutab naine. „Tuge võib küsida, otsida, uurida ja praktiseerida, kuid olen jõudnud elus sinna, kus mul on mõistmine, et kõik on tegelikult väga lihtne ja klaar. Maagia tuleb enda kasuks tööle panna, võtta kõigest see hea ja tulus, mis teeb meele heaks ja astumise kergemaks. Hirm ja äng ei aita meid edasi.“

Inspiratsiooni toovad kogemused, unistused, lood ja värvid

Oma seniseks suurima õnnestumisena nimetab Terje aastaid tagasi Alkeemia kalendri tarbeks kõigi tähemärkide tegelaskujude loomist. „Liikusime ja leidsime pidevalt uusi põnevaid võttekohti, otsisin riideid ja lisadetaile,“ kirjeldab fotograaf. „Projekt vältas kogu suve ning nõudis väga suurt eeltööd ja järeltöötlust. Saime grimmikunstnikega vabad käed ning tulemus ja protsess olid värskendavad. Näiteks stiliseerisin ühe kleidi, mis oli tehtud heinakuhjast.“

Õigupoolest peab Terje põnevaks ja rahuldustpakkuvaks kõiki sessioone. „On väga hea tunne, kui foto on valmis ja tulemus just selline, nagu lootnud või vaimusilmas näinud olin,“ toob ta välja. Samuti on Terjel suurepärane tunne, kui looming jõuab trükisele – näiteks raamatukaanele või ajakirja. „Väljaprinte ei tehta tänapäeval enam tihti ning seda erilisemad need projektid alati ka tunduvad,“ nendib ta.

Suurimateks eeskujudeks, kellelt inspiratsiooni või nippe ammutada, loeb Terje kogu oma elu, kõiki kogemusi, unistusi ja inimesi selles. „Lood, mida kuulnud, pildid, mida näinud, värvid, tekstuurid, loodus,“ loetleb naine, nimeliselt kedagi välja toomata. Tõekspidamistest või veendumustest, mida klientidega töös alati silmas, toob Terje välja: „Suhtle inimesega, aita tal end võimalikult mugavalt kaamera ees tunda, sest see ei ole meist kellelegi mugavustsoonis olemine. Toeta. Ole sõbralik ja soe.“ Loomulikult on see kahesuunaline tee – ka kaamera ees olija võiks tema sõnul püüda avaneda ja anda endast maksimumi. Äärmiselt oluline on ka fotosessioonile eelnev kommunikatsioon.

Pildistamise juures on Terje kinnitusel kõige keerukam leida endas jõuvarud ning suuta ammutada kuskilt energia, mida jagada ja mille toel luua. „Osata puhata ja võtta aega enesele,“ toob ta veel välja. Nauditavaim seevastu on lõpp-produkti nägemine, selle oma portfooliosse sättimine, publikuga jagamine. „Vaataja on väga oluline,“ rõhutab naine. „Äärmiselt tähtis on ka tema toetus ning hea sõna, see aitab palju edasi ning toetab energiadefitsiidis vaevlevat kunstnikku. Tihtilugu kulub ühe sessiooni loomiseks planeerimisest lõpptulemuseni umbes nädal aega ning on hea tunne, kui leidub neid, kes ei pea paljuks vajutada „meeldib” või kostitada lahke sõna või jagatud mõttega.“

Et särts säiliks ja silm säraks...

Mõistagi juhtub pildistamisel ka üksjagu naljakaid seiku. „Kord pildistasime Jägala joa ees gruppi alasti mehi,“ meenutab Terje. Kui materjal n-ö „purgis“, vaatasin üles kallaku peale ning seal oli suur bussitäis Jaapani turiste, kes kõik uudistasid ja pildistasid. Kui meesmodellidega joa juurest üles jõudsime, vaatas meile vastu mitmekümnepealine naistekamp. Nii palju sooje naeratusi ei olnud need mehed küll veel varem vist näinud!“

Teinekord pildistati Viimsi metsas akti. „Lähedusest viis mööda matkarada, mida kasutas tol õhtul üks tervisesportlane,“ muigas Terje. „Olime täiesti kindlad, et seekord jooksis ta mitu ringi rohkem ja kiiremini kui tavaliselt, võib-olla isegi raginaga läbi metsa lõigates...“

Terje piltidel näeb pehmet langevat lund, aga ka ähvardavalt tormist taevast, kuldseid sügislehti ning rohetavat suve. „Iga aastaaeg on omamoodi võluv,“ kinnitab Terje. „Varakevadine sügava vaateväljaga metsaalune, rahulikud toonid. Suvine lopsakus, soojus, õitsemine. Magusalõhnaline värviline sügis. Lumine ja karge talv.“ Nii on välja kujunenud koguni omad püsikliendid, kes ikka ja jälle tahaksid koos midagi põnevat luua. „Valdavalt käivad pildistamas muidugi naised, kuid vahel ka mehed-lapsed,“ märgib Terje. „Meeste ja laste pildistamine on hea vaheldus, seal on jälle teistmoodi energia ja meeleolu.“

„Oo, reisida mulle meeldib,“ hüüatab Terje vastuseks küsimusele, kuidas ta end tööst vabal ajal laeb ja lõõgastab. „Mitte, et ma elu jooksul palju reisida oleksin jõudnud, kuid vahel õnneks tuleb ette. Põnev arhailine arhitektuur, teistsugune loodus – see lausa kohustab kaamerat kaasa võtma ja igalt reisilt ka midagi pildikeelelist koju kaasa tooma.“ Terje sport on jalutamine ja oma maakodu aias toimetamine – see laeb mõnusalt. „Meie pere lemmikloom on Coco – kiilakas ja pisike kassidaam, keda me hellitav-irooniliselt kutsume oma karvaseks paksukeseks,“ lisab naine naerdes.

Terje töögraafik on tihe, ja just seetõttu, et fotosessioonide ettevalmistus ning piltide järeltöötlus on ajamahukad. Kahtlemata tekib ses inspiratsiooni ja suhtlust nõudvas töös ka üleväsimust ja ületöötamist. „Puhkama õppimine on protsessis,“ tunnistab Terje madalseisudest üle saamisest rääkides. „Ma ei oska väga aega maha võtta. Aga peab, muidu tervis kannatab ja jaks raugeb – ja siis ei suuda enesest enam midagi välja anda. Nii on meie kõigiga.“ Terje nendib sedagi, et on lõpuks õppinud „ei“ ütlema. „Enam öösiti ei tööta, ei istu arvuti taga une-, puhke- või pereajast, ei tööta jõuluõhtul,“ loetleb ta. „Kui oled iseenda tööandja ning töötad kodus, on väga raske endale puhkamiseks aega võtta. Aga elu õpetab.“

Kuhu veel tahaks jõuda, mida saavutada? „Unistan, et minu kallitel oleks hästi, et minu lapsel oleks hea elu ning ta oleks rõõmus ja rahul,“ mõtiskleb Terje. „Et jaguks inspiratsiooni, ägedaid kliente. Et särts säiliks ja silm säraks.“

• Ilu ja mood

KAUNIS VAADATA: ELU PARIMAS VORMIS Dagmar Oja läheb kevadele vastu eriti erksates toonides

• Seltskonnauudised

ELU NAGU FILMIS: MIHKEL RAUA noor pruut sai sõrme tõeliselt glamuurse sõrmuse