LUKSUS ja LÕBUJANU Kreekas

Kreeka võlusid ja imekauneid saari on nautinud ilmselt juba tuhanded eestlased, aga lõpuks oli ka minul võimalus see imeline riik ära näha, alustades Ateena vaatamisväärsuste ning lõpetades Mykonose ööelu avastamisega. Et viimane selline pidude Meka on, ei osanud ma arvata!

Otsustasime nädalaks kahe sõbrannaga Vouliagmenisse, Ateena külje all asuvasse mereäärsesse eeslinna korteri üürida. Plaan oli ise igapäevaselt hommikusööki teha, et päeva rahulikult alustada ja väljas restoranides kohaliku toidu võlusid nautida. Kohale jõudes pajatas taksojuht, et tegemist on pisut jõukama piirkonnaga, seega olime igati hea otsuse teinud!

Vouliagmeni asub Ateena kesklinnast 20 km lõuna pool mere ääres. Rand jalutuskäigu kaugusel – ideaalne! Kohaliku eestlannaga suheldes avastasin aga, et sealsed rannad on tasulised. „What!? Kuidas see võimalik on? Miks?” küsisin ma rumala turisti kombel. Selgus, et meie piirkonnas on ühe rannaala pilet 50 eurot, pisut odavamas ja lihtsamas rannas saad peesitada 15 euro eest. On olemas ka tasust prii rand, aga seal käivad „igasugused”, seega suundusime loomulikult kõige eksklusiivsema piirkonna poole.

Peesitasime imekauni rannaklubi territooriumil, uudistasime rannaäärsetes butiikides ning unustasime end tulikuumale liivale püstitatud Christian Diori eksklusiivsesse pop-up poodi hinnaliste aroomide pilvedesse. Lähemal uurimisel selgus, et seal müüdavaid parfüüme igalt poolt ei leia, ei Baltikumist ega ka Soomest ja Norrast, seega soetasin pikemalt mõtlemata endale kõige suurema pudeli Christian Diori, et see mind oma sooja embusega ka kodumaa sügises kallistaks ja kuuma Kreeka reisi pikalt meenutama jääks. Nüüd Eestis olles tean, et see oli reisi parim ost!

Eksklusiivses piirkonnas puhates pead arvestama ka seda, et hinnad on, khm, samuti eksklusiivsed. Ühtlasi on igal naisel käevangus kas Diori, Prada või mõne muu maailmakuulsa brändi hinnaline kotike, seega tekkis hetkeks kohe täitsa „vaese eestlase” tunne. See kadus aga kiirelt, kui olin otsustanud puhkusest viimast võtta ning rahanumbreid nii pingsalt lugeda. Küll jõuab Eestis tööd teha, sellist puhkust aga liiga tihti nautida ei saa! Eriti praegustel majanduslikelt ebakindlatel aegadel.

Oh, need Kreeka road…

Igaüks, kes Kreekas käib, teab, et kohalik toit on lihtsalt võrratu! Kreeka salat on tõeliselt värske, suussulav ning maitserikas. Üks mu lemmikuid oli juustu saganaki, mis on lihtsustades öelduna praejuust. Ateena kesklinnas nautisime pärast akropoli juurde rändamist ja päikeseloojangu imetlemist pulbitsevat tänavakohvikute melu. Proovisin lõpuks ära gyros’i, mille puhul on värskelt küpsetatud pitaleiva vahele keeratud tomat, sibul, praekartul, tzatziki ning liha. Ma ei tea, kas asi ongi selles, et puhkusel maitsevad kõik road imeliselt või valdavad nad mingisugust salajast sõltuvusttekitavat toiduloitsu, sest kõik oli imeline, mida sõime! Muide, üks Kreeka nn toiduloitsudest on tzatziki kaste. Kokkuvõttes sai seksikal bikiinipuhkusel paar kilo juurde võetud, aga see oli seda väärt! Uskuge mind, kõike tuleb maitsta, mis ette kantakse! Lisamärkusena pean ka ära mainima, et kõike tuleb jälgida, mida ette kantakse ning mis pärast arvele märgitud, sest turiste kiputakse nende asjadega petma. Meil õnneks vedas.

Peo- ja flirdisaar Mykonos

Kui juba sealkandis olla, siis otsustasime, et käime ära Mykonose saarel. Minu jaoks on saar olnud pikki aastaid bucketlist’is – olen veebiavarustes imetlenud sadu pilte ning unistanud nende kitsaste tänavate ja valgete majade vahel uitamisest. Ja tõesti, seal ongi nii ilus… aga ka üüratult kallis! Kaheks ööks hotelli broneerides tõdesime fakti, et see läheb sama palju maksma kui nädalaks Ateenasse kolmetoalise korteri üürimine. Kohapeal avastasime, et taksosõidu miinimumtasu on 36 eurot. Kui alguses jättis seda hinda kuuldes süda lööke vahele, siis mingi hetk tundus see juba uus normaalsus – nii lihtsalt on, mis seal ikka! Ööelu avastades tuli välja, et kokteilide hinnad algavad kuskilt 20 euro kandist. Ma ei saa öelda, et 23 eurot maksnud Negroni nüüd kuidagi parem oli, kui Eesti kaheksaeurone kokteil.

Hinnad hindadeks, tegelikkuses tuleb välja, et Mykonosel käiakse pidutsemas! Neidudel tasuks kiirelt leida üks jõukas mees, kes talle kokteile välja teeb. Imekaunitel eestlannadel on see seal kerge. Muide, kohalike kauplejatega vesteldes selgus, et saarel eestlasi palju ei liigu, seega tekkis seal mõnus vaba olemine, muretsemata, et igal nurgal mõni sama keelt rääkiv inimene vastu jalutaks.

Poodlemise mõnu

See on minu jaoks 100% selge – Kreekast tuleb kodumaale kaasa osta maitseaineid, pähkleid, oliive, oliiviõli, veini ja napsu. Loomulikult leidub seal ka päris palju luksuslikke brändipoode, aga siiski tundub, et veebist on kasulikum tellida. Mykonosel vaatasime läbi hulga rõivapoode ja butiike ning tõdesin, et seal müüdi näiteks 80 ja 100 euroga esemeid, mille saab Asosest kätte ka 15 euroga, seega rõivad jäid minust maha. Küll aga panustasin ehetele – kohalik Kreeka disain on imeilus! Ka seda tasub pigem soetada Ateenast, aga mitte saarelt, sest sealsetele hindadele on lihtsalt vähemalt mõnikümmend eurot juurde väänatud. Lisaks ei saa sa alati kindel olla ehte kvaliteedis.

Päriselu Tinder

Meenub, et kunagi ütlesin naljaga pooleks Tartu linna kohta, et see on justkui „päriselu Tinder”, kus välja minnes tüübid naeratavad ja julgelt ligi astuvad, et tutvust teha. Mykonos on aga selle kõige tipp! Piisab vaid tänaval jalutamisest, kui mõni nägus noormees sulle sügavalt silma vaadates mesimagusalt naeratab. Ja mehed on tõesti seal väga kenad! Ühtlasi paistab, et mida ilusam mees, seda rikutum – üks ähvardas koguni oma privaatsest kehaosast pilte saata. Põgenesin kiirelt… Olin ju saarele hoopis arhitektuuri ja melu nautima tulnud. See viib ka imekauni Mykonose räpase osani. Järgmisel hommikul linna külje all rannas mõnuledes oli vaja ülima ettevaatlikkusega ringi sammuda, et kasutatud kondoomide ja hügieenitarvete otsa ei komistaks. Võehh! Sellegipoolest olen rõõmus, et saare ära nägin, aga sinna tagasi ei kipu. Õnneks on Kreekal kauneid saari palju – Santorinil, Korful ja Kreetal on kindlasti avastamist küll ja veel.

Sõõm luksust

Enne koju naasmist lubasime omale veel ühe luksusliku elamuse – päeva Four Seasons Astir Palace Athens hotellis. Võin julgelt öelda, et seal nautisin elu parimat hommikusööki! Ma ei olnud ka kunagi varem nii kaunite vaadetega basseinis ujunud. Isegi vees mängivad vallatud jõnglased ei käinud mulle närvidele. Kui tavaliselt peseb hotellide kloorine basseinivesi mu punased kiharad oranžiks, siis sealne vesi juba sellist pahandust ei tee. Jess, ei peagi kohe pärast puhkust juuksurisse tormama!

Millega ma ei olnud arvestanud, on see, et sellises imekaunis keskkonnas puhates tekib tunne, et just nii peaksingi elama. Olles siiani keskmise eestlase head elu elanud, tundsin korraga, et ma väärin luksust, šampanjat, tippklassi hotelle, puhast rannaliiva, nišiparfüüme, luksusbrände ja mitu korda aastas puhkamist! Ja ma tahan olla ise see badass naine, kes koos partneriga omale kõike seda ilusat lubada saab, ilma, et peaksin kellestki sõltuma.