MERILY TIMMERI KARMID SÕNAD: “Seda lahkunu soovi täita ei või!”

Viimase sooviga on ikka see, et peab austama ja täitma jne, aga vot minul on tekkinud küsimus, kas ikka peab?!? Mina leian näiteks, et ei pea. Ma saan aru, et lahkuvale inimesele on oluline mis saab tema saavutatust, aga see ongi oluline ainult temale ja tema maisele elule siin. Sealpool mullapiiri pole tal sooja ega külma ei korterist, majast, kristallvaasist ega metsatukast. Seal pool ei ole ju nende asjadega mitte midagi peale hakata ja see mis siin edasi toimub, sealset enam ei mõjuta. Vanas eas võivad need soovid aga maru kummaliseks muutuda. Ma saan aru, et juba aegade algusest on kaasa pandud ikka head paremat, et ikka teisepool ka rikkust ja õnne oleks, viikingeid maeti koos laevadega. Jumala eest, võtke kulda ja karda kaasa palju jaksate, aga kuramus, lähedaste, laste, pere, kaaslaste, üleüldse elavate inimeste pilte hauda kaasa ei panda ja nii on! Soovigu see lahkuja palju tahab, aga seda soovi täita ei või. Ma saan ühe külje pealt aru, inimese suurim hirm on surra üksi. See on teadmatus, mis ja kuidas edasi saab, aga elavaid ei saa sinna endaga kaasa võtta. Lihtsalt ei tohi nende elu ära varastada. Selline tegu on tegelikult needuse loomine. Surmade rida algab ja siis on häda käes, aga vot, kes neile fotodele enam hauda järele läheb? Ilmselt mitte keegi ja protsess on juba käima läinud. Seda ei peata enam nipsust. Kui teist keegi tundis ära praegu tuttava olukorra enda jaoks, siis mõelge hoolega ja pange aru pähe neile, kes sellist lollust teha soovivad. Sekkuge ja keelake ära. Lisaks veel, pannakse enne surma elavatele mingid tohutud kohustused peale. Seda maja ei tohi müüa, seda metsa ei või maha võtta ja seda ehet tohid ainult sellele lapsele edasi anda. Jummel. No milleks? Kui ese, hoone või asi on saanud uue peremehe, siis automaatselt hakkavad kehtima ka uue peremehe reeglid. Vana peremehe soovid ja reeglid ei kehti enam. Temal oli oma aeg neid täita ja see aeg saab meil kõigil kord läbi. Eriti kummaline on see: seda ei tohi müüa! Ahhaaa – aga kui lastel ei ole võimalik pidada näiteks sellist suurt kinnistut või korterit mis asub kuskil teises Eesti otsas? No milleks selline pinge panna teisele inimesele? Siis tekib hirm, issand mis küll saab kui ma selle maha müün? Vanaema neab 5 põlve lapsed, koerad, kassid ära äkki? Ei nea, ei juhtu tegelikult mitte midagi. Uus peremees teeb uued reeglid ja otsustab ise mis on mõistlik ja vajalik ja mis mitte. Oi kui palju ma näen inimesi, kellele on pärandatud suured talumajad, aga neil pole võimaluMERILY TIMMst sellist suurt asja pidada, lisaks on oma elu üles ehitatud hoopis kuskil mujal ja plaanid sootuks teised ja siis on kellegi teise ikaldus kaelas. Pead hoidma surmani ja siis edasi lastele pärandama! Aga kui need lapsed ei taha seda? Enne selliseid suuri otsuseid tuleks ikka perega läbi arutada, kas keegi soovib endale pärandit ja kuidas toimida. Jõuga ei peaks suruma oma elutööd kellelegi teisele kaela, sest see on ikkagi sinu elutöö mitte teise oma ja teisel inimesel võivad olla hoopis teised plaanid oma eluga. Algne postitus on leitav siit