SIRLE TRESTIPI KOLUMN: uus hobi Prantsusmaal

Vein on mulle alati maitsenud ja huvi pakkunud. Nooremana tegin veinioste toidupoodides, kus valituks sai taskukohane pudel, mille peal oli  mõni veinikonkursi võitu kinnitav kleebis. Seda eriti, kui pudel külakostiks läks. Järeldasin, et kui eksperdid on ta auhinnavääriliseks hinnanud, siis ei saa ju tegemist olla halva veiniga. Täna ostan enamasti kogu oma veinivaru otse veiniistandustest, olles seda enne maitsnud ja veendunud, et ta mulle päriselt meeldib. Nagu ikka, kulus selleks muutuseks natuke aega ja harjumist.

Minu kõige esimene veinireis toimus kümmekond aastat tagasi ei kuskile mujale, kui Prantsuse veinimekasse – Bordeaux’sse. Kuna tegemist on Prantsusmaa suurima veinitootmispiirkonnaga, kus on üle 9000 veinitootja, ei osanud ma kuidagi valida, millist istandust külastada ning selekteerisin kohalikust reisijuhist välja paar kõige suuremat ja kuulsamat veinimõisa. Mind ootasid ees mitut keelt kõnelevad veinigiidid, kes rikkalike veinikeldrite seinte vahel turistidele pähe õpitud teksti ette vuristasid. Uhkete hoonete parklad olid turismibussidest pungil, degusteerimine oli tasuline ja veinid nii kallid, et ostsin mälestuseks kaasa vaid ühe pudeli, saamata aru, kas ta mulle ka päriselt maitses. Noore ja ebakindlana ei julgenud ma küsimusi esitada ega oma arvamust avaldada, seega jättis too visiit mulje, et veinide degusteerimine on midagi keerulist ja mõeldud ainult professionaalidele.

Mõned aastad hiljem sattusin külastama ühte kodulinnas korraldatud veinisalongi üritust. Sissepääsu juures anti piletiraha eest igale külastajale veiniklaas näppu ja siis ei jäänud muud üle, kui mööda salongi ringi jalutada ning peatuda nende degusteerimislettide ees, mis külastajat kõige rohkem kõnetasid. Tavaliselt on salongides esindatud mitmed erinevad veinipiirkonnad, mistõttu see on hea võimalus proovida mõne vähemtuntud piirkonna veine. Kuna veinisalongides on palju rahvast, siis pole külastajal erilist kohustust veinipakkujaga väga pikalt lobiseda ja võib lihtsalt teiste külastajate kommenteerimist kuulata. See oli minu jaoks alguses ideaalne variant, kuna arvasin, et ei oska ise piisavalt arukat tagasisidet anda.

Mida rohkem salonge külastasin, seda rohkem õppisin Prantsuse veinimaastikku tundma ja hakkasin aru saama, milliseid veine eelistan. Olen arvamusel, et maitse üle ei vaielda, kuid veinitootmine on keeruline töö ja seda tasub igal juhul austada. Tänaseks tunnen end veiniteemadel palju mugavamalt ning külastan tihtipeale erinevaid veiniistandusi. Vastupidiselt oma esimesele visiidile eelistan praeguseks just vähemtuntud ja väikeseid veinitootjaid. Elan Loire oru veinitootmispiirkonnas ja ainuüksi minu kodust tunniaja sõidu kaugusel on mitusada erinevat iseeisvat veinitootjat. Rääkimata sellest, et kokku on Prantsusmaal üle 50 000 veiniistanduse.

Prantsuse veiniistanduses veini degusteerimine võib kõlada võrdlemisi glamuurset, kuid sageli on see palju proosalisem, kui arvata võiks. Seda eriti, kui külastada väikseid iseseisvaid veiniistandusi. Uhkete veinimõisade asemel on lihtsad talud ning peenetes vormiriietes giidide asemel tervitab külastajaid tihtipeale kummikutes ja kulunud tunkedes veinimeister, keda võiks esmapilgul talu sulaseks pidada. Avarate degusteerimissaalide asemel toimub veini maitsmine pisikestes ruumikestes või ka talu garaažis, kuhu on veinipudelite ja kastide kõrvale väike degusteerimislauake tehtud. Seesama kummikutes veinimeister viib degusteerimist läbi, serveerides külastajatele kindlas järjekorras oma veine ning samal ajal jutustades sõbralikult erinevaid lugusid oma istanduse ajaloost ja veinide eripärast.

Kõik see lihtsus ei tähenda, et veinid halvemad oleksid kui mõne suure ja tuntud veinimõisa omad. Asi on maitses ja igal veiniregioonil on oma karakteristika. Tihtipeale olen üllatunud, kui veinimeister kallite restoranide või erinevate riikide nimed üles loeb, kuhu oma toodangut müüb. Harilikult on degusteerimised tasuta ja valikus umbes kümmekond erinevat veini. Mina jätan sageli nimekirjast osad veinid vahele, sest hoolimata väikestest kogustest, hakkab alkohol lõpuks maitsemeeli mõjutama. Selle tõttu  ei meeldi mulle ka korraga üle ühe istanduse külastada. Minu arvates on kogu veiniteema nii põnev ja olgugi, et pean end suhteliselt algajaks, leian end tihtipeale mõtlemast, et äkki õnnestub mul ühel õndsal päeval oma hobist hoopis elukutse tekitada. Seniks aga jätkan enda arendamist veininduse vallas ja hobi korras istanduste külastamist.