EESTI MEES OLI aastaid regulaarselt koeraga vahekorras

Tõtt-öelda algas kõik umbes 1991. aasta paiku tavalistet 13-14-aastase pubeka kõrgendatud huvist kõige seksuaalse vastu. See on niisugune iga, kus poisi kogu eksistentsi eesmärk on "saada". Olin juhtumisi tsipa ebakindel ja see välistas vähemalt selles eas mu julgust tüdrukutele läheneda. Pean märkima, täiesti spontaanselt avastasin mõned aastad varem kuidagi (mul pole aimugi, miks, sest tollal polnud meil veel ei pornot ega midagi taolist), et anaalseks on füüsiliselt vägagi nauditav. Mitte et ma oleks päriselt anaalseksi proovinud, aga kodus leidus ikka mõni sobilik ese, millega end rõõmustada. Arvan, et mõni "teadlikum" sõber võis kunagi mainida, et seda tehakse ja lapselikust uudishimust proovisin järele. Oli kuidas oli, aga see meeldis mulle sedavõrd, et muutus tüdrukutest unistamise kõrval omamoodi kinnisideeks ning ühel või teisel viisil naudin seda suht aktiivselt tänaseni. Tollal oli see aga pärisseksile lähim asi, mida ma endale lubada sain.

Esimene kokkupuude pärispornoga oli riikliku vabanemisõhina algupäevil, mil hakkasid levima videokassetid. Arvan, et esimene jõudis mingi sõbra vahendusel minuni kuskil 1990. aasta paiku. Videomakkidega peredest pärit poiste seltskonnas muutusid need väga popiks ja nii ma ikka tõin vahel mõne salaja koju ja veel suurema saladuskatte all vaatasin neid mõnikord, kui kedagi kodus polnud. Ühel sellisel kassetil oli ka ikoonilise staatuse omandanud Taani film "Animal Farm". Tegelikult vaatasin seda naeru tagasi hoides, sest olin kindel, et see kõik on võlts. Eriti on meeles see, kui naised seal koera riistaga mängisid ja ma olin kindel, et tegu on mingi fantaasiarikka kummilutuga, sest see ei meenutanud midagi, mida ma oma seniste kogemuste põhjal peeniseks oleks osanud pidada. Arvasin miskipärast, et küllap on kõigil loomadel enam-vähem samasugused nagu inimestelgi. Kuid film jäi siiski pähe kummitama ja keerutas end aja jooksul mingil põhjusel ideeks, et tegelikult saaks ju tõepoolest koeraga seksida. Mind pole kunagi elus vähimalgi määral köitnud oma riista kuhugi mujale peale inimsoost naise pistmine, seega välistasin loomulikult emased koerad, aga enne, kui me pooljuhuslikult omale täiskasvanud isase Saksa lambakoera saime, ei olnud mul küll mingit mõtet, et teeks seda päriselt.

Millalgi 1991. aasta algul kolis meie naaber, kel oli isane lambakoer ning kellega ma läbi sain, ära. Müüs maja maha ja kolis korterisse. Uued omanikud koera ei tahtnud ja me võtsime ta lihtsalt endale. Koer juba tundis meid ja meie aeda ning oli rahul. Ka siis veel ei tulnud mul mingit sellist mõtet...

Kuidas ja millal leidis aset esimene vahekord loomaga?

Ühel sama aasta kevadisel päeval unustasin kooli minnes võtme maha. Tulles pidin seepärast paar tundi õues ootama, kuni keegi koju tuleb ja mu sisse laseb. Majatagune aianurk, kus istusin, oli täiesti varjatud ja seal koeraga aega veetes tekkis mõte, et vaataks, milline ta riist on. Võtsin julguse kokku ja lükkasin ta eesnaha tagasi. Koer oli küll tsipa üllatunud aga lasi sel sündida. Olin ise veel rohkem üllatunud, kui avastasin, et filmis nähtu oli tõepoolest tõsi. Arvan, et just sel hetkel tekkis tõsine mõte, et kui need naised seal filmis seda tõesti tegid, peab see ju võimalik olema. Läksin sammu edasi ja tegin koerale käsitsi. Talle paistis see meeldivat, sest hakkas puusadega jõnksutama. Seekord rohkem ei tihanud ja nii ta jäi.

Veidi hiljem ununes jälle võti maha ja kõik kordus. Iga korraga läksin raasuke julgemaks, aga olin ka pettunud, et ta riist nii väike oli. Ma ju ei teadnud, et neil kordadel polnud ta veel tõelist erektsiooni saavutanud. Samuti olin pettunud, et ta sperma on niivõrd vesine. Arvasin algul samuti, et koeral on selline paks ja tihke nagu inimesel. Aga leppisin sellega, mis oli. Mängisin ta riistaga, lasin tal endale pihku sirtsutada ja ükskord julgesin isegi oma peost ta spermat maitsta. Enda oma olin mõistagi juba ammu proovinud, seepärast ma põhimõtteliselt seda eriti ei kartnudki. Maitse oli muidugi väga erinev, aga üldjoontes meeldiv. Julgust tuli üha juurde, aga suurt sammu ei võtnud ma seepärast ette, et ta riist oli ikkagi ju nii peenike ja äbarik - vaid kümmekond sentimeetrit pikk ja mõne sentimeetri paksune...

Ühel päeval aga lõin käega ja otsustasin, et aitab! Proovin ikka ära. Seekord hoolitsesin, et vanemad ja õde niipea ei tuleks. Lasin koolist lausa paar tundi varem jalga ja kutsusin koera tuppa.

Eks ta oli juba mu veidrusega harjunud ja seepärast polnudki raske teda endale selga kutsuda. Raskem oli aga panna teda õigele kohale pihta saama, sest ta pumpas suvaliselt, juhuslikult, ilma mingi sihita. Püüdsin siis käega suunata ja... ühel hetkel ta saigi õigesse kohta pihta. Kui ta tundis, et riist on auku tabanud, muutus ta lausa hullumeelseks ning ma poleks eladeski oodanud seda, mis järgnes. Lühidalt... ta surus end ühe tõukega nii sisse kui võimalik ja hakkas sellise hooga tampima, et ehmatasin täiesti ära. Muidugi oli alul ka tsipa valus, sest sisenemise hetkel oli ta riist alles peenike ja torkis veidi ning kui ma poleks olnud piisavalt ehmunud, oleks ma ta ilmselt seljast maha lükanud, kuid juba mõni sekund hiljem tundsin selgelt, et ta riist on minus tohutult paisunud. Hiljem sain teada, et nii koertel see asi käibki, aga tollal ei teadnud ma neist asjadest üleüldse mitte raasugi.

Saamata eriti millestki aru, mis toimub, keppis ta mind mitu head minutit ja ma pean tunnistama, et see oli fantastiliselt mõnus. Muidugi olin hingepõhjani ehmunud, et miks tal äkki nii suureks läks, aga sel hetkel see mind ei huvitanud. Tundsin vaid, et mu taguots on tihkelt koera riista täis ja mulle meeldis see tunne.

Siis, ühel hetkel ta lõpetas pumpamise ja jäi mu selga röötsakile. Proovisin teda maha lükata ja riista välja tõmmata, kuid - oh õudust! - see ei liikunud millimeetritki! Sel hetkel sain aru, mida see tähendas, kui olin vahel kuulnud kedagi ütlemas, et "koerad jäid teineteise külge kinni". Ma arvasin, et see on mingi kõnekäänd, aga tuli välja, et nii ongi. Kuna olin juba niigi ootamatusi kogenud, kartsin kõige enam, et see võib kesta pagan teab kui kaua. Minuteid? Tunde? Miski ei tundunud võimatu. Püüdsin küll kõigest jõust ta riista välja pressida, aga kui keegi on näinud koera täiesti kõvastunud riista, saab ta väga hästi aru, et see oli võimatu.

Minutid möödusid ja mu auk hakkas juba kergelt pakitsema. Ka koer muutus rahutuks ja püüdis maha ronida. Ma ei lasknud, sest kujutasin ette, et ta väänab oma riista sedasi kahekorra vmt. Ei teadnud ju, et koertel on see loomulik. Möödus veel minuteid tema rabelemist taltsutades ja ühel hetkel tundsin, et seespidine surve hakkab ootamatult järele andma. See käis päris kähku ja küllap märkas ka koer seda, sest järgmisel hetkel tegi ta ühe võimsa, ootamatu hüppe tagasi... ja... ma võibolla isegi minestasin hetkeks. Igatahes mäletan selgelt, et pilt läks küll korraks mustaks. Eks igaüks võib ise ette kujutada, kui ta suhteliselt süütust ja puutumatust 14-aastasest tagumikust tõmmatakse ühe ropsuga välja umbes 5-6 cm läbimõõduga muna.

Mäletan, et keha tõmbus pulksirgeks, räntsatasin kõhuli põrandale ja arvasin, et olen tõesti lõhki rebitud. Huvitav on aga, et hoolimata valust oli see tunne ka omamoodi mõnus. Nii umbes 1:1 mõnuga segatud või ehk isegi tsipa mõnu poole kaldus, sest vastasel juhul poleks ma julgenud seda enam kunagi uuesti teha. Mõne minuti pärast andis valu piisavalt järele, et sain end liigutama hakata. Veendusin, et olen veel ühes tükis ja jooksin kähku end pesema. Jalad värisesid, süda peksis. Ja ma olin endaga hiilgavalt rahul!

Umbes nädal aega hiljem julgesin juba uuesti proovida. Sealt alates muutus meievaheline seksutamine regulaarseks. Õppisin teda tagasi hoidma, et ta end esimese hooga lõpuni sisse ei rammiks, aga vahetevahel lasin sel ka täitsa meelega juhtuda. Neil kordadel lihtsalt teadsin teda õigestii suunata, et väljatõmbamine käiks sujuvamalt. Kogu see pull kestis mitu aastat. Peaaegu iga päev.

Kas oled ka mõnele naisele julgenud sellest rääkida? 

Olen seda rääkinud mõne tüdruksõbraga. Mitte ükski neist pole ehmunud ega muul moel halvasti suhtunud.

Kas sinu majapidamises on hetkel ka mingi loom?

Hiljem pole sellisteks lõbudeks sobivat looma olnud. Olen ülejäänud elu kortermajas elanud ja koeravõtuvõimalus on sedasi kehv olnud.

Mida arvad sellest, et zoofiile peetakse loomapiinajateks?

Arvan, et see on üsna rumal suhtumine. Ka loomad armastavad ja naudivad seksi. Loomapiinamine on pigem neile selle keelamine. Muidugi oleks soodsam, kui nad seda omavahel teha saaks, ent kuna emased on reeglina seksuaalselt aktiivsed vaid innaajal, kaasneks sellega omi probleeme. Loom ise ei tee vahet, kas ta partner on samast liigist või mitte. Kui partner edastab liigiomaseid paaritumissignaale, on tema jaoks kõik OK. Loomad teevad omavahel vahet just käitumise varal. Looduses elavad tihti kõrvuti liigid, kes on teineteisega äravahetamiseni sarnased ja peamine viis, kuidas nad teineteist eristavad, ongi käitumine. Kui koerale anda koera pulmasignaale, saab ta sellest vastavalt aru ja ka käitub vastavalt. Tulemus on loodetavasti see, et mõlemad osapooled on rahuldatud.

Kindlasti on ses vallas ka loomapiinamisena kvalifitseeruvaid juhtumeid, ent kui tegu on oma pere koeraga, kes tunneb ja usaldab oma "karja" liikmeid ning teda millekski ei sunnita, ei näe ma selles midagi halba. Vähemalt minu koer ronis mulle selga täiesti vabatahtlikult. Kuidas see tema piinamisena kvalifitseeruda võiks?

Kas loomad võivad inimese vastu seksuaalset huvi üles näidata? 

Nagu ma just ütlesin, peitub põhiline võti õiges käitumises, signaalides. Kui koer näeb, et tema inimene käitub nii nagu seksiks valmis olev koer, tekib temas ka huvi.

Kas loom on võrdne seksuaalpartner?

Võiks ju seada piiri sinna, et kui loom ka ise initsiatiivi üles näitab, on tegu täiesti võrdväärse seksuaalse suhtega, aga kui võtta võrdluseks meid endid - inimesi - siis ka meie intiimsuhetes on tihti nõnda, et teises huvi tekitamiseks peab üks pooltest olema eestvedaja ning vastavaid signaale saatma.