Tervis on kallim vara: Laura lugu

imageManager_154086Laura on esmapilgul tavaline noor inimene. Elurõõmus, särtsakas ja jutukas. Kuid tema sees valitseb endiselt hirm ning kurbus. Mõni aasta tagasi seisis ta silmitsi surmaga.

imageManager_154087Laura on esmapilgul tavaline noor inimene. Elurõõmus, särtsakas ja jutukas. Kuid tema sees valitseb endiselt hirm ning kurbus. Mõni aasta tagasi seisis ta silmitsi surmaga.

„Juba väiksest peale olin ma hädas peavaludega, alguses olid need nõrgad, kuid mida aeg edasi, seda hullemaks läksid”.  Algul arvasid tüdruku vanemad, et laps toob peavalusid vaid ettekäändeks, et pääseda koolist ja raskematest kodutöödest. „Ei saa ju peavalusid teistele näidata, ma ei suuda oma peavalusid pildistada, ega teistele kätele panna, et näete, selline valu see ongi. See on minu sees ja mul oli valus, kuigi püüdsin seda tihti varjata.”
Varjamine ja kannatamine viis Laura lõpuks arsti juurde. Seal pandi talle diagnoos – kooli depressioon.
„No kuulge, olin siis 13-aastane, kellel koolis oli kõik korras. Keegi mind ei kiusanud ning sõpru oli mul rohkem kui paljudel teistel. Mis kooli depressioon see siis oli?”
Kolm kuud kodus istumist ei päästnud teda peavaludest. Igavuse peletamiseks luges ta läbi Tervise ABC. Migreen – just see, mis tundus tal enda arvates olevat.
„Muud ei jäänud üle, läksin arsti juurde sellise suhtumisega, et „tere, mul on migreen”. Selle peale ütles arsti, et on vist jah.”
Migreenikud teavad, et otsest ravi sellele haigusele pole, on vaid leevendavaid ravimeid. Paari aasta pärast, kui elus tekkis pingelisem aeg, muutus elamine neiu jaoks põrguks.
„Migreenikutel on peavalud ehk paarkorda kuus kui sedagi. Minul oli iga päev. Minestasin mitmeid kordi päevas. Siis tekkisidki esimesed hirmud. Kartsin üksi jääda, et kui midagi juhtub, pole kedagi kõrval.”
Laura võttis arstilt saatekirja ja läks Tartusse neurokirurgi juurde vastvõtule. „Teil on kaasasündinud veresoonte haigus, mille tagajärjel võivad veresooned peas lõhkeda”, öeldi talle Tartust. Ta hakkas elu pärast kartma jaa hakkas pidevalt koolist puuduma ning hoidis kõik endasse.

Elavast noorest sai arglik ja hirmul inimene. „Miks keegi mind ei uskunud? Mind pandi haiglasse, kuhu läksin teadmisega, et mind opereeritakse, et takistada liigset vere ringlust minu peas. Paar päeva enne operatsiooni ütlesid arstid, et nad ei julge riskida, sest suure tõenäosusega jään ma peale operatsiooni pimedaks. Siis ei oskanud ma kohe midagi arvata. Halb on ju elada teadmisega, et jääd pimedaks või sured, kui veresoon peaks lõhkema. Veresoonte tromb Laura peas oli liiga suur, ja arstid ei julgenud võtta riski seda opereerida, kuna neil puudusid vajalikud abivahendid. Tüdruku pere taotles haigekassast suure summa raha, et oleks võimalik minna teise riiki operatsioonile.
„Minu jaoks oli selle summa saamise tõenäosus 1%. Ei uskunud ma imesid ega inimesi.”
Aeg möödus ja Laura lootus hakkas kaduma.
„Mäletan, et ükskord isa rikkus liikluseeskirju kohe ta toimetati politsei jaoskonda. Seal ei tohtinud ta omavoliliselt telefoni kasutada. Isa telefon helises ning numbrit nähes palus isa luba vastata. Aga luba ta ei saanud. Isa tundis, et kõne on tähtis ja palus politseil ise vastata. Politseinik vastas, vaikis ja andis siis toru isale. Haigekassa. Teatas, et saame raha operatsiooni jaoks. Politseinikel oli nii hea meel, et ei teinudki isale trahvi”.
Mõne aja pärast olid paberid korras ja oligi aeg teise riiki operatsioonile minna.
„Jätsin paljudega niiöelda hüvasti, sest arvasin, et ehk ei tulegi ma enam tagasi. Hirmutas mind just see, et Eestis ei julgetud seda teha kõik võimalike riskide pärast.”
Operatsioon iseenesest möödus komplikatsioonideta, kuid peale operatsiooni langes Laura kooma. Kaks kuud koomas olles ei uskunud enam tüdruku tagasitulekut enam keegi.
„Ma ei taha mõeldagi, mida mu vanemad tundsid.”
Üks väheseid asju, mida Laura tagasi tulekust mäletab, on Coca-Cola nõudmine.
„Minu jaoks oli see justkui pikk uni. Ärgates oli mul tohutu janu, ja mitte vee vaid Coca-Cola janu- jääkülm kihisev jook. Ärgates kuulsin, kuidas kõik palusid mul rääkida. Ma ei suutnud, olin just kui trammi alla jäänud. Suutsin vaid öelda, juua…Coca-Colat.”
Tobenaljakast soovist on saanud Laura legend.
”Hommikuti ei öelda mulle Tere Hommikust vaid, kas sa Cocat tahad?”
Koju tulles oli tema suurim soov näha oma noormeest. Kuid noormehe sõnul ei olnud ta sel päeval Eestis. „Ta ütles mulle, et ei saa sadamasse tulla, kuna on teel Lätti, tööasjus. Ja ta ei saa oma plaane muuta. Ma pole kunagi nii õnnetu olnud.” Noormehe vale on siinkohal andeksantav. Nimelt leppis Laura isa noormehega kokku, et tüdrukule tuleb mulje jätta, et poiss ei ole kohal.
„Jõudsime sadamasse ja isa tahtis bensiinijaamast midagi juua. Ema kalpsas temaga kaasa, kuna ma käia ei saanud veel, ootasin neid autos. Korraga nägin auto aknast Teda. Hakkasin suurest ehmatusest kohe nutma. Ta avas auto ukse ja ütles, et näen armas välja, kuigi olin tegelikult kohutav. Sel hetkel oli õnn nii suur, et oma väljanägemisele ma  ei mõelnud. See oli armas.”
Koju jõudes läks Laural vaid nädal aega ja ta oli taas jalul. ”Haiglas olles ei torisenud ega jonninud ma kordagi, olin hea laps, kodus olles ütles isa peale esimest jonnituuri, et meie laps on terve”.
Nüüdseks on saanud Laurast inimene, kes suudab oma elu kolme päevaga muuta. Olgu selleks siis teise riiki kolimine või abielu. „Ma ei kohku enam millegi ees, teen elus kõike nii, nagu iga järgnev on viimane, sest me ei tea ju iial, millal see kõik lõppeda võib.”
Laura ei süüdista kedagi, et tema haigust varem ei avastatud. „Ju see pidigi nii minema, ka siis kui ma poleks enam ärganud. Ju mind on siia ilma veel millekski vaja. Ma hindan oma elu nüüdsest palju väärtuslikumalt.”