Ikooni imettegev jõud

1 kommentaar

Tänapäeva inimesed on kaotanud pühaliku usu Jumalasse ja Kirikusse, mis (nüüdses mõistes) ennemuiste pani meie esivanemaid palvetama enne igat söögipausi, mis säilitas usku õiglusesse ja millega elati tunnist tundi seitse päeva nädalas. Tõesti, vabandust, Jumalasse me ikka vahest veel usume (nagu lapsed Jõulude ajal, kui tahame aknalaua pealt leida kingitusi “päkapikult”), aga mille aktsepteerimisega tõelisi raskusi tekib, on kirik, Jumala tempel.

Oksana Geimonen

oksana@buduaar.ee

Tänapäeva inimesed on kaotanud pühaliku usu Jumalasse ja Kirikusse, mis (nüüdses mõistes) ennemuiste pani meie esivanemaid palvetama enne igat söögipausi, mis säilitas usku õiglusesse ja millega elati tunnist tundi seitse päeva nädalas. Tõesti, vabandust, Jumalasse me ikka vahest veel usume (nagu lapsed Jõulude ajal, kui tahame aknalaua pealt leida kingitusi “päkapikult”). Mille aktsepteerimisega tõelisi raskusi tekib, on aga kirik, Jumala tempel. Samuti pole enam suuremat kindlust pühapiltide imejõus. Ateistid on üksmeelel, et kuulus ikoonide imettegev jõud on vaid geniaalselt organiseeritud enesepetmine. Kuivõrd sedasorti info vastab tõele? Esitan mõned vastuväited.

Bioloogia teaduste doktor Novosibirskist Sergei Speranskii oli samuti skeptik. Ta ei uskunud, et ikoonid omavad jõudu, mis suudab teha imesid. Ei uskunud hetkeni, kui otsustas korraldada eksperimendi, mille osalisteks olid klassikalised erinevate sõltumatute vaatluste esindajad – valged hiired. Eksperimendi jaoks valis doktor välja kakskümmend hiirekest, kellele süstis sisse rohtu, mis modelleerib maksahaigust. Kümme tahtlikult haigestatud hiirt elas tavalist elu – jooksid ringi, sõid, jõid, pesid ennast, magasid. Teise kümnendiku hiirepundi  puuri juurde asetati päeval üheks tunniks vanaaegne ikoon, ja sedamoodi kaks nädalat järjest. Tulemus oli Speranskii jaoks šhokeeriv. Hiired, kes viibisid ikooni kõrval, paranesid tunduvalt kiiremini. Erandeid polnud. Rohkem veel – mõju effekt oli pikaajaline! Kuigi uskliku inimese jaoks taoline eksperiment võib tunduda jabur – milleks tõestada seda, mis on fakt – teiste jaoks olgu see mõtisklemise materjaliks. Miks muidu osad arstid (Venemaal vähemalt) asetavad patsiendi voodi kõrvale ikooni, väites: “Aitab, tõestatud!”?

Serafimo-Ponetaevskaja ikooni on 1879. aastal kirjutanud Klavdija Voiloshnikova, üks Serafimo-Ponetaevsk kloostri õdedest. 1885. aastal mõned õed märkasid Jumalaema palel mingit kummalist selginemist. Paljud haiged pöördusid ikooni poole lootuse palvega ja said tervenduse. Ikoon seisis kirjapidaja kambris, kuid peale seda juhtumit asetati pühapilt kirikusse, kuhu hakkas kogunema rahvast, et palvetada püha ikooni poole. Juhtkonna korraldusel oli läbi viidud uurimus, mille käigus paljude tervenemiste tõttu oli kinnitatud õnnistust toov ikooni jõud. Püha Sinodi ettekirjutise järgi oli ikoon tagastatud Serafimo-Ponetaevsk klootrile.

Mis on aga hämmastav, on see, et õigeusu kaanonite kohaselt „kõikide reeglite järgi” kirjutatud koopia, paastus ja palves, pühitsetud originaalil, omab sama elustavat, imettegevat jõudu, mis on algupärandil.  Ukraina „Vsecarica” sai  juba tuntuks oma tervistuste ja imedega: klaasi all, ikooni peal ripub kümneid väärisehteid. Need ehted on inimeste poolt toodud ikoonile andamiks – imede tõestuseks ja tänutäheks.

Kust ikoonid on saanud oma suursuguse jõu?

Oma sünnist alates ikoonid kirjutavad üles sihikindlat informatsiooni, palveid, mis on Jumala poole suunatud ja loomulikult – mida rohkem inimesi on ühe ikooni peale palvetanud ja mida kauem see on kestnud ja mida siiramalt need inimesed palvetasid, seda suurem on ikooni imettegev jõud, tema mõju (või isegi kohaloleku) jõud. Kuid palju sõltub ka meistrist, kohtadest, kus pühapilt on olnud, kasutamise ideedest ja  palest.

Kuid ega kõik vanad ikoonid pole tugevad ja mitte igal ikoonil ei õnnestu saada imettegevaks. Miks?

Loomulikult mõjub kõik mainitud, aga ka terviklik või osaline palveinfo hävitamine, aeg- ajalt vastukaaluliku energia kirjapanek ja inimeste arv, kes annavad ikoonile oma Usku.
Näiteks kui keegi ei palvetanud ikooni poole, vaid vihkas pühapilti, pöördus ikooni poole ebasiiralt, siis ikooni positiivne (palve)energia hakkab tasa-pisi vähenema. Sellepärast paljudes vene kodudes pühapildid olid varjatud riidega, mis võeti eest ainult palvetamise ajaks ja mitte kauemaks, et teised situatsioonid (riiud, tehingud ja skandaalid) poleks ikooni peale kirjutatud ega vähendaks pühapiltide palvejõudu.

Seega säilitage oma usku kõigesse jumalikku, ärge raisake ennast tülide ja negatiivsete emotsioonide peale, olge enam taluvad ja tolerantsed! Päikest Teile!