Jõulu(l)ootused

Jõulu(l)ootused

Nüüd, mil mind ei aja nädalavahetustel enam kodust välja koolitused, vaid perekond ehk lähimad sõbrad, on Tallinna-Tartu maantee mulle uuesti omamoodi armsaks saanud. Pealinna poole kihutades on süda igatsust pilgeni täis ning tagasiteel olen juukseotstest jalataldadeni heameelest läbi imbunud. Isegi kui neid ülevaid emotsioone, millega mu väike ristitütar mind ikka ja jälle varustab, jätkub vaid paariks päevaks, on see paar päeva tänases kiires ning stressirohkes elus tubli saavutus. Olles jälle kord tagasiteel, vajusin vaikses mootorimürinas mõtesse. Aastalõpumõtetesse, kui täpne olla.

Nüüd, mil mind ei aja nädalavahetustel enam kodust välja koolitused, vaid perekond ehk lähimad sõbrad, on Tallinna-Tartu maantee mulle uuesti omamoodi armsaks saanud. Pealinna poole kihutades on süda igatsust pilgeni täis ning tagasiteel olen juukseotstest jalataldadeni heameelest läbi imbunud. Isegi kui neid ülevaid emotsioone, millega mu väike ristitütar mind ikka ja jälle varustab, jätkub vaid paariks päevaks, on see paar päeva tänases kiires ning stressirohkes elus tubli saavutus. Olles jälle kord tagasiteel, vajusin vaikses mootorimürinas mõtesse. Aastalõpumõtetesse, kui täpne olla.

Kohe-kohe on ukse ees jõulud, mis peaks endaga kaasa tooma täpselt samasugust ootusärevust, et siis hiljem meid rõõmu ja hingerahuga üle valada. Nagu lapsepõlves, kui pühadeootuses Barbie-nukust isegi unistada ei julgenud, ent päkapikk Barbie Printsessi kuuse alla oli poetanud. Mäletan, et hakkasin õnnest nutma, keset põrandat maas, uus mänguasi kaisus. Selles ühes pikajuukselises ja siresäärses kroonikandjas oli justkui kõikide eluunistuste täitumine kokku saanud.

Võib-olla on just õnnepisar lapse silmanurgas põhjuseks, miks majanduslangusest hoolimata on ostukeskused kingišoppajaid pilgeni täis ja jõuluvana kingikotte püütakse võimalikult suureks ning tähendusrikkaks paisutada. Aga võimaluste juures, mil igaks tähtpäevaks kingitakse üksteisele ja eriti lastele meeletutes kogustes kõikvõimalikku rohkem ja vähem peent või uskumatut kraami, on raske leida üles see üks õige asi, mis õiget pühade-emotsiooni tekitaks ja imedesse uskuma paneks. Leida see õige Barbie, olgu selleks siis arvutimäng või auto või parfüümikomplekt.

Olen ilusate asjade poolt, ilus uus pulsikell või kaunitarist nõudepesumasin ei jookseks mööda külgi maha, rääkimata espressomasinast, mille puudumine ikka aeg-ajalt kohvikusse sunnib, kui pätikohvist isu täis saab (presskannu ei viitsi ju keegi pesta), aga ma tõesti ei tea, kes need päkapikud olema peaks, kes nii hinnaliste kingitustega mind üle valaks või milline jõuluvana need seljas kohale jaksaks vinnata. Ja kuhu need asjad üldse tuua tuleks? Jõulude ajal on graafik kõige tihedam ja ilma märkmikku avamata ei julge isegi ripsmete värvimist kosmeetiku juures kokku leppida.

Meil kõigil on vanemad. Moodsal ajal on aga paljud vanemad lahus ja kui oled aasta läbi õnnelik, et ei ole nende lahutuse tõttu kummastki ilma jäänud, siis jõulude ajal ei ole sellest midagi hullemat – pühadest saab ralli ühtede vanemate juurest teiste juurde. Läbi tuleb käia ka vanaemad ja vanaisad, sest loodetavasti ise nende ikka jõudes leiad samuti jõululaupäeval lapselapse või paar ukse tagant. Justkui mitte kedagi ei saa kõrvale jätta. Rääkimata sellest, et on veel see teine pere, need mõnusad lähedased sõbrad, kellega tahaks kangesti glögi juua ja pärast klaasi põhjast pähkleid ja rosinaid lusikaga välja õngitseda. Ükskõik mitu päeva järjest ka kalendris punaseks võõbatud ei oleks, tundub, et kohti, kuhu sind oodatakse ja kuhu ise minna tahaks, on ikkagi rohkem.

Mind ajab juba mitmendat aastat muigama väide, et jõulud on vaikne perepüha. Vaikuse on muidu perekesksemastki koosviibimisest jäädavalt välja imenud transformerid ja ämblikmehed ja rääkivad nukud. Jõulurahu möödub jõulutervitusi SMSide ja e-kaartide vahendusel edastades, pliidi ääres kokates, viimaseid kinke pakkides ja vihastades, et jälle ei ole külla minnes midagi selga panna. Kavalamad meist põgenevad selle hulluse eest suisa piiri taha, olgu sihtkohaks suusakuurort või palmisaar.

Külmakrõbedasse kodulinna tagasi jõudes sündis minul otsus sel aastal vähemalt jõuludekski aeg maha võtta ning suuremat osa pidustustest boikoteerida. Olla kodus ja lasta jõulurahul küünlavalgel hinge settida. Käia võib-olla kesköisel missal juba tehtud ja veel tegemata patte lunastamas… Ühtäkki ei tundugi tobedad need, kes plaanivad elukaaslastele jõuludeks iseend kinkida või kingituseks romantilist õhtusööki kahele korraldada. Just nemad saavad jõuludeks parima kingituse – terve õhtutäie jõulurahu.

/Merlin Võsu/