Kes usub muinasjutte?

3 kommentaari
Kes usub muinasjutte?

Ei, selles ei ole süüdi kõik need ajakirjad, mille veergudel võidutsevad kurjakuulutavalt suhete surmateated. See on ainult üks osa meie värvikatest elukirjadest. Pealegi need, kelle elud on suurendusklaasi alla lükatud, ei saagi muinasjutu kombel surmani õnnelikult koos vastu pidada – korraliku luubiga leiab vigu ka kõige siledamalt näonahalt, rääkimata siis plekkidest harva puutumata suhtekangal. Seega, tänapäeval on muinasjutud oma õnnelikult-kuni-surmani perspektiiviga rohkem just nende lihtsate inimeste pärusmaa, nende, kelle elu ei elata läikivatel ajakirjaveergudel, nende, kes elavad oma elu oma kodus, oma sõprade keskel. Avastus, et terve ports neid, kes võiks ilusatesse lõppudesse uskuda, on kaotanud usu perekonda, abiellu ja igavesse armastusse, lööb aga ehmatusest hinge kinni. Reaalsus olevat palju lihtsam, lihtsam ja jätkusuutmatum.

Ei, selles ei ole süüdi kõik need ajakirjad, mille veergudel võidutsevad kurjakuulutavalt suhete surmateated. See on ainult üks osa meie värvikatest elukirjadest. Pealegi need, kelle elud on suurendusklaasi alla lükatud, ei saagi muinasjutu kombel surmani õnnelikult koos vastu pidada – korraliku luubiga leiab vigu ka kõige siledamalt näonahalt, rääkimata siis plekkidest harva puutumata suhtekangal. Seega, tänapäeval on muinasjutud oma õnnelikult-kuni-surmani perspektiiviga rohkem just nende lihtsate inimeste pärusmaa, nende, kelle elu ei elata läikivatel ajakirjaveergudel, nende, kes elavad oma elu oma kodus, oma sõprade keskel. Avastus, et terve ports neid, kes võiks ilusatesse lõppudesse uskuda, on kaotanud usu perekonda, abiellu ja igavesse armastusse, lööb aga ehmatusest hinge kinni. Reaalsus olevat palju lihtsam, lihtsam ja jätkusuutmatum.

Olin ennast oi kui mugavalt võõrale diivanile kerra tõmmanud, kui mind eluvaatluse käigus üllatati lausega, et on naiivne uskuda igavesse armastusse, kuna seda ei olevat olemas. Kui järgmise lausega ka abielust ja perekonnast emotsioonid välja imeti, kallasin sellise hooga Beefeateri ja Schweppesi segu kõrist alla, et klaasipõhja vajunud jääkuubikud lendasid kolinaga vastu ülahuult. Olin nagu väike laps, kellele paar aastat vanem naabritüdruk on just öelnud, et päkapikke ei ole olemas. Terve maailm iga hetk kokku varisemas.

Telekanalid näitavad hommikust õhtuni erinevat päritolu seriaale, mis lõppkokkuvõttes ei ole midagi muud kui veidi tänapäevasemas kastmes tuhkatriinulood. Isegi filmid jagunevad enamasti poistele või tüdrukutele mõeldud muinasjuttudeks, sest mida muud muinasjutud on kui õnneliku lõpuga lood. Poistele mõeldud lugudes on lihtsalt rohkem seiklusi ja põnevust. Ja elus on täpselt samapalju uskumatuid seiku, et elu pikaks muinasjutuseriaaliks pidada. Imedesse paneb uskuma kas või palgatõus keset koondamistega kroonitud majanduslangust. Pealegi, kui võimatud asjad ei oleks võimalikud, ei mängiks inimesed lotot ja maailmas ei oleks ühtegi lotomiljonäri. Rääkimata sellest, et me ei näeks ühtegi käsikäes kõndivat vanapaari, iialgi, mitte kusagil.

Kuulda meesterahvalt, et elu on emotsioonitute otsuste jada, on šokeeriv ainult otsekohesuse poolest. Millal mehed enne armastusse uskunud on, kui ise veel õiget armastust leidnud ei ole! Kui ma aga mõned päevad tagasi järjekordselt koristamist edasi lükates internetis surfasin ja leidsin intervjuu noore naisega, kes ütles, et ei oska abielu tavalisest kooselust või püsisuhtest kuidagi paremaks pidada ja et igavene armastus on ulmeline illusioon… ahmisin õhku nagu kala kuival. Mis toimub?

Naisena helistan või kirjutan ma alati mõnele sõbrannale, kellest endale liitlast eeldan, kui midagi nii raputavat juhtub – selgub, et mu uus lemmikhuuleläige on hooajatoode ja välja müüdud, või inimkond kaotab usu igavesse armastusse… Enamasti poetab sõbranna mõistvalt pisara ja ütleb, et teab, mida tunnen, aga seekord püsiväärtustesse uskumise teemal mul nii hästi ei läinud. Omasuguseid, unistajaid, esimese hooga ei õnnestunudki leida. Kuulsin ainult erinevatest suundadest, kuidas loomulikult ükski suhe ei kesta ja abielu on laste saamiseks mõeldud formaalsus. Taipasin, et maailmas, kus inimesed tarbivad inimesi samamoodi, nagu tarbitakse ükskõik millist müügiartiklit, on armastusest saanud justkui hingeta bränd, mille nime kannab enamasti hoopis hetkerahulolu.

Imestan, et kuigi me ümber on nii suurematel kui väiksematel ekraanidel ning raamatukaante vahel iga päev muinasjutte ja romantikat ja tundeid, on nii paljud inimesed realistikuube peidetud pessimistid, kes emotsioonitult suhtest suhtesse hüppavad. Kas mitte usk, et armastus võib kesta igavesti, ei olegi suhtesse astumise eeldus? Mulle küll meeldib, et suured tunded on kunagi juba mu elu nii raskeks, aga nii ilusaks teinud, ja ma ei kujuta ette, et elul ilma nendeta oleks mõtet. Iga muinasjutt, mida õhtuti lastele ette loetakse, peaks ju ka lugejale uuesti õpetama, et armastus on uskumist ja ootamist väärt. Kui Okasroosike ootas elluäratavat, õiget suudlust sada aastat, siis miks on meil nii kiire, et otsustame end realismiga õigustades armastusest loobuda?

 

Merlin Võsu

Buduaar.ee