Kristeli lugu: eksnaine ei taha nimest loobuda ja tekitab paksu segadust

Räägin oma halenaljaka loo teile. Abiellusin eelmise aasta lõpus oma mehega ja võtsin pärast registeerimist endale mehe perekonnanime. Kuigi ma olin teadlik, et mu mees oli eelnevalt abielus, siis kas hea pärast, halva pärast või kogemata, aga ta ei rääkinud mulle seda, et tema eksnaise eesnimi oli sama mis minu nimi. Naisest oli meil palju juttu, aga kasutasime alati hüüdnime, mida ma pidasingi pärisnimeks. 

Sellest, et mul on sama nimi, mis mehe eksnaisel, sain teada meie pulmapeol, kui üks pisut napsune sugulane tuli selle kohta küsima. Ausalt öelda läks tuju ära ja esimene mõte oli nime muuta. Rääkisin ka mehele, kes väitis, et ta ei tulnud üldse selle peale, et ma ei tea ja kuna eksnaine ei kasutanud igapäevaselt oma õiget nime kuigi tihti, siis ei olnud see ka mulle kõrva jäänud. Pealegi mõtles mees, et ma olen sellest nimeasjast teadlik ja see pole mulle probleem. Kui ta kuulis, et see valmistab mulle siiski probleemi, siis otsustasime koos, et ta räägib eksnaisega, kes loodetavasti nõustub perekonnanimest loobuma. Arvasime, et see pole mingi probleem, sest eksnaisel on ka juba uus elukaaslane. Aga ei, naine keeldus nime muutmast, ütles et kogu tema elu on selle nimega seotud ja ta ei plaani kunagi enam ka abielluda, nii et harjugu pigem mina sellega ära. Ütles veel, et ma oleks pidanud siis selle peale mõtlema, kui ma tanu alla kippusin. Käitus ülbelt ja üleolevalt.

Ilmselgelt sellele naisele väga ei meeldinud, et meie abiellusime. Kuna neil abielu ajal lapsi ei olnud, siis tegelikult ei ole meil põhjust selle eksnaisega üldse suhelda ja eks me katsumegi võimalikult vähe temaga kokku puutuda. Küll aga meeldib temal meiega suhelda ja mind kiusata. Igatahes hakkasid igasugused nõmedad asjad pärast pulmi juhtuma, kui ta sai teada, et mind see nimeasi häirib.

Esimene suur segadus oli see, et ta kuulis mu mehelt, et ma lähen ühele konverentsile ja kui ma läksin enda osalejakaardile järele sama päeva hommikul, siis selgus, et ma ei saagi sisse, sest ma olen juba osaleja nimekaardi välja võtnud ja istun saalis. Korraldaja jäi siiski mind uskuma, et on mingi segadus toimunud ja ta arvas, et andis ise kellelegi vale osaleja mapi. Seetõttu sain ID-kaardi alusel sisse. Aga saalis ootas mind üllatus - mu nimekaim oli koha sisse võtnud. Kui küsisin temalt, kas ta tuli sinna minu nime all, naeris ta ja ütles, et kooliajal igatses ta kaksikõde, et saaks nalja, aga ta ei teadnud, et nimekaim on palju ägedam. Ta ütles, et nalja hakkab veel palju saama ja tal juba peas tiirlevad igasugu kreisid mõtted. Ja kui mind tema väikesed naljad häirivad, siis vahetagu ma nimi tagasi. Minu meest ta endale ei taha, ta tahab lihtsalt jamasid korraldada ja naudib seda, kui mina olen õnnetu.

Kuna ta pole kõige meeldivam inimene ning on selline jultunud ja sigatseja (parkimistrahvid, maksmata arved, väljamõeldud kuulujutud jms), siis olen paraja portsu otsa sattunud saades iseenda süül endale sellise nimekaimu.

Mida edasi teha, kahjuks ei teagi, sest ka mina ei tahaks nime vahetama hakata. Puhtalt juba seetõttu, et ma ei taha talle alla anda. Eks pean olema ettevaatlik ja lootma, et ühel päeval ta väsib lihtsalt ära.

Buduaarile Kristelilt