Muinasjutud tänapäevas

Aeg, milles me elame, teeb kõiges omad korrektiivid. On paratamatus, et printsi valgel hobusel on tänapäevaks välja vahetanud šarmantne ärimees mustas BMW-s või mõnes muus luksusautos ja kuningalossi asemel võib täiesti vabalt rahule jääda ka ärevama korteriga. Samal ajal kui uhkes autos on liiklemine mugavam ja kiirem kui hobuse seljas kapates, on suured muutused ühe osa suhtlemisest aga hoopis raskemaks teinud.

Aeg, milles me elame, teeb kõiges omad korrektiivid. On paratamatus, et printsi valgel hobusel on tänapäevaks välja vahetanud šarmantne ärimees mustas BMW-s või mõnes muus luksusautos ja kuningalossi asemel võib täiesti vabalt rahule jääda ka ärevama korteriga. Samal ajal kui uhkes autos on liiklemine mugavam ja kiirem kui hobuse seljas kapates, on suured muutused ühe osa suhtlemisest aga hoopis raskemaks teinud.

Usaldada teist inimest täielikult ja usaldada iseennast temaga koos olles on teemad, millest mõeldes jooksevad peast läbi sellised sõnad nagu paranoia ja kahtlused, sest pea igat suhet veidigi kriitilisemalt kõrvalt vaadates võib sealt leida kellegi uitava silma või mingisuguse karjuva ülekohtu. Rääkimata sellest, kuidas ka ise vanade peigmeeste patud uude suhtesse aukülalistena kaasa võtame, lihtsalt selle pärast, et nüüd, uues suhtes, sellisteks asjadeks valmis olla. Et need ei tabaks üllatusena. Kui aga mängus on isetu armastus, on iseennast raske väärilisena tunda, tahaks teisele ju ainult parimat, aga vaevalt et keegi puhta südamega ennast parimaks julgeb tunnistada. Tänavapildis on alati keegi, kes on kordades ilusam, ja alati leidub neid, kes on targemad, ambitsioonikamad, osavamad, andekamad. Konkurents tööturul kahvatub selle konkurentsi ees, milles eraelus tuleb püsida.

Julgen küllaltki kindlalt väita, et kõigil meist on enne praegust kaaslast olnud keegi teine. Keegi eelmine. Samamoodi on meie kaaslastel olnud enne meid teised ja kolmandad ja neljandad saatjad või õigemini oleme meie neile need teised, kolmandad ja neljandad. Mõnikord piisab mõnest naljaga öeldud lausest või kellegi kogemata kummalisel toonil küsitud küsimusest, et hakata kahtlema, kui läbi on need suhted, mis peaks olema seljataha jäetud. Ühtäkki võib leida end igast sõnast vihjet otsimast ja igast telefonikõnest jumal-teab-mida arvamast. Ülemõtlemisest saab silmapilkselt omamoodi elustiil, mida on väga raske maha raputada. Teinekord isegi unustades, et hoopis enda kapid peidavad nii mõndagi luukeret ja mõnigi vana peigmees võib iga kell tõelist tsirkust etendada.

See, mida me ei suuda muuta, mõnikord muudab hoopis meid endid. Suutmata muuta maailmatäit inimesi tunderikkamaks, õpime iseend igasugu takistusribasid ja tõkkeid appi võttes kaitsma, ise vähem tundma või oma tundeid aina sügavamale hingesoppidesse peitma. Mida aastad edasi, seda harvem neid välja paista lastakse. Kogemus, mis töö juures igati kasuks tuleb, töötab eraelus hoolega meie vastu. Varasemad pettumused teevad imelihtsaks igas sõnas kahtlemise ja ööde kaupa unetult kahtlustes vähkremise. Mitte et selleks oleks tingimata põhjust, aga selle pärast, et need, kes enamasti ei kahtle… võiks seda tegelikult teha. Lõpmata palju on ju suhteid, millede kohta vangutame hämmingu märgiks pead, kuidas küll need inimesed ikka veel koos on.

Iga päev trenni jalutades kõnnin mööda kahest lasteaiast. Taban tihtipeale mudilasi õues mänguhoos ning tunnistan, teeb kadedaks, kui otsekohesed ja ausad on lapsed. Mängides pannakse kõik pisiasjadeni paika – nüüd teeme nii, et sina oled siin ja siis mina mängult tulen siit ja siis teeme nii… Julgeks ise, elus, olla nii otsekohene ja aus! Haruharva julgevad inimesed rääkida sellest, mis on tegelikult meelel. Haruharva julgevad inimesed tähtsate asjade kohta küsida, justkui kartes vastust. Moodne elufilosoofia ütleb, et ei ole vaja mõelda, mis saab edasi või kes mida tahab, tuleb lihtsalt olla, oodata, et kõik ise paika loksuks. Ja siis öeldakse, inimene raiskab suurema osa oma elust ootamisele.

Igaühel on oma unistus elust, suhtest, armastusest. Unistus, mis jääb parameetriks igale elumuutusele, igale suhtele, igale tundele. Unistus, mis kihutavate autode mere, disainerriiete, klantsajakirjade ja uhkete ehete maailmas jääb järjest kaugemaks nendest muinasjuttudest, mida väikestele tüdrukutele loetakse. Maailmas, kus ühe tulevase printsessi kohta on vähemalt sada kurja nõida, on pea võimatu säilitada usku, usaldust ja meelekindlust. Mis saab aga suhtest, kus neid kolme ei ole…

/Merlin Võsu/