Rahulolematu naine

{:258161 width=120 height=83 align=right}Alljärgnev pilt on koondpilt foorumist loetud probleemidest, kõvasti enda ärritushoogude negatiivsemaid salamõtteid ja vürtsiks sõbratare ka sekka. Juba koolis meeldisin ma poistele. Meeldisin nii väga, et suhtevabasid perioode eriti ette ei tulnud. Teatud hetkel tundsin ennast piisavalt täiskasvanuna, et mehele minna ja laps sünnitada.

Peagi tundus koduperenaise mängimine liialt üksluine ja hakkasin edasiõppimise peale mõtlema. Alguses tundus kõik ülivõrdes põnev ja õppejõud huvitavad, kuid sessi ajaks sai selgeks, et see kool ei mõista minu ainulaadset geniaalsust ja ahistab mind pidevalt idiootlike eksamitega. Peaks selle vist pooleli jätma? No vaatab, ehk pean kuidagi diplomini vastu. Loll oleks nüüd ära tulla. Mis inimesed arvaksid?

Just õigel momendil tuli huvitav tööpakkumine. Väike koht ja jutud liiguvad, et õpin just seda eriala. Saan seal kindlasti ennast näidata ja tõestada.

{:258168 width=119 height=300 align=left}Isegi töötamine on jama! Miks nad kõik nii mõistmatud on? Mehel on ainult töö ja remont. Laps ka nagu jonnipunn. Kool ja töö tahavad minult ainult saada, keegi ei kiida, kui ilus, tark ja osav ma olen. Ainus, kes seda teeb, on silmarõõm töölt. Lisaks kõigele on ta intelligentne ja näeb ka hea välja. Ei loe, et oma mees on parim – armastab, hoolitseb ja laseb oma ambitsioone teostada. Vastik on mõelda, et kõik see, mis enne võlus, ärritab. Veelgi rohkem süümepiinu valmistab, et polegi elukaaslasele midagi ette heita…

No kurat, jooks oma mees vähemalt! Aga see on nagu kukupai. Ei liiguta kulmugi kui ma kriiskan, et ma tahan vaheldust. Vaatab leplikult otsa ja küsib: „Kas sa teatrisse tahad?“ Igav! Kus on üllatusmoment? Mille kuradi pärast peab igat asja arutlema! Ole mees ja mine osta need piletid! Ma elan ju ainult üks kord! Ja lõpuks, kui mõtlema hakata – kõik see, mida silmarõõm räägib ja teeb, on ikka tohutult palju mehelikum, põnevam ja klapib minu mõttemaailmaga rohkem. Ja kui veel natuke aru pidada, siis on oma mees ikkagi ise süüdi, et ta mulle enam pinget ei paku - no mingu arenegu kusagil, õppigu midagi – olgu MEES. Mis loll vabandus, et ei jõua, et pere, remont ja töö võtavad kogu aja – kuidas teised jõuavad reisida ja suudavad minuga igal teemal tundide kaupa kaasa rääkida? Kõik! Aitab – teatan oma mehele, et mul on teine, et olen armunud ja - ta kas muutub ise või läheme lahku. Sellise igavusega pole mul küll midagi ette võtta.

Hea küll. Kahjuks ei saa vist nii lihtsalt kõike lõpetada. Ikkagi mugav on, kui on oma mees, kes toob ja viib kuhu vaja, remonti teeb ning laenu maksab. Pealegi kogu see jama lahutamise, hooldusõiguse ja alimentidega. Võtame veel mõtlemisaega. Ja voodis on ta ju ka päris hea. Silmarõõm, nagu välja tuleb, on egotripil pedant, kes kooseluks hästi ei kõlba. Rääkida on temaga põnev ja salaja kokku saada ka, kuid need mõned päevad, mil koos komandeeringus pidime olema… „Pane see selga! Kuhu sa minu autos oma käekoti jätad! Issand, mida sa sööd! Pane see kampsun selga, mis ma sulle kinkisin, see läheb mu sokkidega kokku!“ Ei - see silmarõõm on tore küll, aga oma meest ma tema pärast küll ei jäta. Las parem asjad olla vanaviisi… Püüan mõlemaga.

Appi! Mul on kõigest kõrini! Oma mees on töönarkomaan, silmarõõm eneseimetleja, tööl ja koolis kasvavad asjad üle pea. Miks keegi mind ei armasta? Nad ainult räägivad, et armastavad, tegelikult tahavad nad mind täielikult kontrollida – tähtajad, kuupäevad, üks nõuab seksi, teine tahab endist naist tagasi. Ma ei tea enam, mida ma ise tahan. Ma ei mäleta enam, mida ma kellelegi lubanud olen. Pean kontrollima, et oma mehele midagi välja ei räägiks, muidu tekib probleeme ainult juurde.

Raamatutes ja filmides on õnnelik olemiseks vaja välimust, karjääri, meest, armukest. Mul on see kõik. Mida ma veel vajan? See kõik on nii võlts. Nad ei näe selle naise maski taga mind. Kas nad siis tõesti ei mõista mida ma otsin? MIDA MA SIIS OTSIN?

Võtan aja maha ja mõtlen ennast ringi. Kõik see, mida arvasin end tahtvat, osutus seest õõnsaks. Suhted ei toimi. Rahule mind kumbki ka ei jäta. Ma olen neist väsinud. Üha enam olen hakanud mõtlema sellele, et peaks võtma lapse ja kolima teise linna. Oma mees ei luba seda kindlasti. Kohus jääks ka tema poolele, kuna ta on tõesti lapsega rohkem tegelenud kui mina. Eriti viimasel ajal. Vaba aeg kulub ju kooli, ilusalongide ja silmarõõmuga kohvitamise peale ära.

Parastage mind nüüd! Ega Teie ju iial ei eksi. Te teate alati iga teo tagajärgi. Te võite oma suhetele alati kindlad olla. Mõtelge ikka hästi järele, kas võite? Äkki peitub Teis endis rahulolematu naine? Või mis veelgi hullem – Teie mees on rahulolematu …

Veronika Raudsepp Linnupuu
[email protected]