Ükskõiksus meie igapäevaelus, kas paratamatus?

Kadri Põldma
[email protected]

Kas teate neid ükskõikseid silmi, mis tänavapildis üsna tihti ette tulevad- tuhmunud, tühjad ja eemal? Ükskõikset inimest ei huvita mitte miski: nii uudishimu kui vaimustus on tema jaoks tundmatud tunded. Ükskõiksed inimesed jalutavad ilma vähimagi kõhkluseta teistest lihtsalt üle, kuna nad praktiliselt ei märkagi teist inimest ega tolle huvisid ja väärtusi.

Seisin liiklusummikus, mille oli põhjustanud ülekäigu raja juures ootav pime vanahärra. Ta üritas ettevaatlikult tipptunnil üle tee minna, aga ei saanud päris hästi aru kuhu suunda ta minema peab. Kahes suunas seisid autod ummikus ja ootasid ta järgi, mitte kellelgi ei tulnud pähe autost välja minna ja härrat aidata. Selle asemel hoopis tuututati. Lõpuks ilmus kuskilt välja üks kantpea, kes haaras mehel turjast kinni ja hakkas teda kiirel sammul üle tee sikutama, pime mees ei saanud toimuvast midagi aru. Kantpea sikutas mehe koperdades üle autotee, tähele panemata, et härra tänavakivi otsa komistas ja jättis ta siis sinnapaika, ise mõeldes, et oli heateo teinud. Mida küll mõtles pime mees, kes nüüd arugi ei saanud, kuhu ta tiriti?

Kas tõesti ei taibanud see „heateo” teinud kantpea, et pimedal inimesel on niigi raske aru saada kuskohas ta on ning puudega inimestega tuleb suhelda õrnalt ja jagada neile infot toimuva kohta? Võibolla saanuks kantpea asjast aru siis kui keegi oleks tema enda silmad kinni sidunud, siis teda keset autoteed keerutanud ja siis head teed soovinud...

Mind pani imestama inimeste mõistmatus ja ükskõiksus. Kas te pole tähele pannud, et iga päev ümbritseb meid tohutult ükskõiksust?

Oleks arusaadav kui väike laps pimedat üle tee aidates käituda ei oskaks, aga suur mees...? Mulle meenub kuidas mu vend väiksena kepiga naabritädi aidata tahtis ning talt trepist üles minnes kepi ära võttis ja üles jooksis, ise arvates, et tädil on ilma kepi tassimiseta hõlpsam üles minna. Aga kui samamoodi käituks suur inimene, siis oleks tegemist ükskõiksuse ja mõtlematusega.

Kui peaksin meenutama näiteks oma eilset päeva ja sealt välja noppima kõik need juhtumid, kus inimesed on minusse ükskõikselt suhtunud, siis poelgi seda nii raske teha. Näiteks ostsin poes toitu. Kassas toppis müüa õndsa näoga ühte kilesse kartulid kohuksese ja õuna ning ütles seepeale: „...ei ljähe kottis lajiali nüid.” Oleksin tahtnud talle küll väga öelda, et mis kasu sellest on et need kotis laiali ei lähe, nüüd on ju ka muud asjad mullaga koos, aga hoidsin millegipärast suu kinni. Hiljem mõtlesin, et olin ju ise ka tema vastu ükskõikne- kui oleksin talle oma arvamuse öelnud, siis poleks ta võibolla järgmise kliendiga nii hooletult käitunud ja oleks sellest midagi õppinud?

Nii see ju käibki, kui sa pole ise teiste vastu ükskõikne, polda ka sinu vastu ükskõiksed. Vot siis õppetundi!

Millest on põhjustatud ükskõiksus ühiskonnas? Kas ajapuudusest, stressist või millestki kolmandast?

Käisin reisimas Jaapanis ning sellist sõna nagu „ükskõiksus” seal vist ei tuntagi. Kui tänaval ära eksisime, siis ühel korral saatis suvaline inimene meid mitu kilomeetrit kaasa jalutades õigesse kohta. Teisel korral viis üks täiesti suvaline inimene meid oma isikliku autoga õigesse kohta. Ja kindlasti oli neil samuti  väga kiire ning ka stress pole seal ühiskonnas tundmatu.

Ehk on asi siis koduses kasvatuses? Kust see siis muidu tuleb, et üks inimene lihtsalt on ükskõikne ja teine mitte? Ükskõiksust oleks vaja seda muuta, aga kuidas?

Kõige parem õppimise meetod on teise inimese käitumise jäljendamine. Sellepärast võiksidki kõik inimesed teisi aidata, kui sa näed kuskil, et keegi käitub valesti, siis mine ja ütle kuidas on õigesti! Ka väiksed lapsed kopeerivad teiste käitumist ja kujundavad selle järgi enda käitumismalle. Hea sõna nakkab! Samuti halb sõna, sellepärast vasta alati halvale heaga!

Kui keegi ütleb sulle halvasti või on sinu vastu ükskõikne, siis ära vasta samaga, vaid tee talle hoopis mingi heategu või kompliment! Targem annab järele nagu ka vanasõna ütleb. Tegelikult mõjub see väga efektiivselt. Inimesed otsivad heakskiitu, mitte hukkamõistu. Kui suudad nii muuta positiivsemaks mõne ükskõikse inimese, siis suudab ehk tema muuta omakorda positiivsemaks mõne teise inimese! Ja ehk muutubki ühiskond nii vähem ükskõiksemaks?

Kui sa ei suuda kohe tegutseda, siis vähemalt mõtle inimese kohta midagi head! Soovi talle häid soove ja sa näed kuidas mõttejõud mõjub!

Ära ole ise ükskõikne ja püüa muuta ka teisi ükskõikseid veidi positiivsemaks!