Madli eksklusiivselt Brasiiliast +pildid

Minu jaoks on esimesed nädalad väga huvitavad olnud. Kõik on uus ja huvitav. Enamik tüdrukuid teab, mida nad tegema peavad, mina lähen lihtsalt vooluga kaasa. Alguses oli üks põhiteemadest see, et kui kaua me oma maa missid oleme olnud ja mis selle aja jooksul teinud oleme. Ega mul palju kaasa rääkida ei olnudki, sest enamiku maade missid on omal maal kuulsused, käivad paljudel üritustel ja on saanud meeletult koolitusi ning ettevalmistusi. 

Prantsusmaa miss rääkis, et ta on olnud miss juba peaaegu aasta ja elab spetsiaalselt missile mõeldud korteris, sõidab uue sportautoga ja käib peaaegu iga päev mõnel üritustel. Kusjuures alguses oli seda päris veider kuulata ja lihtsalt kaasa noogutada. Kuid nüüd ajapikku ma näen, kui raske neil on, sest nende riik ootab neilt nii palju. Nende agentuur sunnib neid ennast iga pildi peale suruma ja nad ei tohi nautida seda imelist toitu, mida meile pakutakse, sest nad ei tohi grammigi juurde võtta jne. Kuna neil on korralikud promojad, siis nende pildid on ka igal pool esirinnas ja nagu ma juba kindlaks tegin ja ise oma silmaga nägin, siis fotograafidel ja kaamerameestel on olemas nimekirjad, keda nad rohkem pildistama peavad ja kelle pilte rohkem avaldama. Sellest on kahju, sest tegelikult ma olen väga palju kaamerate ees, minust tehakse palju pilte, aga ... Päris ausalt mulle alguses üldse ei istunud see meeletu kaamerate ees poseerimine. Selles suhtes, et enamik asju tehakse ainult pildistamiste pärast. Vahel peame ootama väljas tuule käes, et kohalik telekanal saaks paar võtet, kuidas meie restorani siseneme. Tundub ju lihtne või mis?! See tundub mulle natuke liiast, aga see käib asja juurde. Nüüd, pärast esimest nädalat olen ma õppinud seda nautima. Meil on igal pool VIP sektsioonid, meie eest hoolitsetakse ja üldse tehakse kõik, et me ennast hästi tunneks. Meile korraldatakse vapustavaid üritusi just selleks, et näha, kuidas miss suudab ennast ka esinduslikel üritustel seltskonnas üleval pidada.  Ma sain esimest korda elus näha hobuste võiduajamist ja autoringrajasõitu Interlagosel. Esimene nädal oli elamusterohke. Teisel nädalal elasin juba sujuvalt sisse ja kõik hakkas juba loomulikult välja tulema.

Meid on ka erinevalt gruppidesse jagatud, nii et kõigil üritustel me kõik koos ei käi. Nt ükspäev käis osa jalgpalli mängimas, Cafu (kes ei tea, siis ta on maailmakuulus jalgpallur) õpetas neid ja nad reaalselt võistlesid. Kujutate ette misse jalkat mängimas? Samal ajal käis osa golfi õppimas ja mina käisin kõige lihtsamal, aga samas kõige tänuväärsemal kohtumisel. Nimelt tutvusime kuberneri naisega, kes tegeleb sotsiaalürituste ja kõikvõimalike taoliste asjadega. Tema organiseeritud on ka kindla probleemkoha parandamine Sao Paulos. Nimelt, nagu tihti mujal maailmas, on üle 40 aastastel naistel raske tööd saada. Tema lõi kooli, mis pakub neile käsitööalast ümberõpet ja need naised nüüd tikivad, õmblevad ja valmistavad nii lõpuni ise tooteid kui ka kuulsamatele disaineritele toorikuid. Minu meelest on see väga hea, et kuberneri naine sellise kooli loonud on, ja nagu ta rääkis, on see siiani ennast väga ära tasunud. Ise saime kätt proovida helmeste tikkimisel. Samuti on Miss Universe organisatsiooni üks põhieesmärke mitte tegeleda ainult heategevusega, vaid just näidata naiste tugevust maailmas ja pakkuda vaesuses ja kannatada saanud riikide naistele tööd, et nad saaks tagasi eneseusu ja elu eesmärgi. Selleks on loodud Same Sky projekt, mis andis Aafrikas 1994. aasta genotsiidi all kannatanud naistele tööd ja õpetas neid ehteid tegema. Võite sellest lähemalt nende kodulehelt uurida.

Samuti oleme külastanud kohalikku turvakodu/noortekeskust, kuhu on kokku kogutud tänavalapsed eri vanuses ja õpetatud nii kõikvõimalikke kunste harrastama kui ka lihtsalt lugema ja kirjutama. Paljud on sealt edasi ülikoolidesse läinud. Järjekordselt väga suur ja tänuväärne projekt - anda tänavalastele tulevikulootust.

Samuti osalesime ühel kõige tähtsamatest üritustest - kuberneri vastuvõtt ja tervituspidu. Ma kandsin seal Diana Arno disainitud õhtukleiti, kingakaubamaja.ee kingitud valgeid kingi ja Expressionsi imekauneid ehteid. Kuna vaid esimesel kahel päeval tehti meile pildistamiste jaoks soengud ja meik, siis nüüd teen ma Karaja ja Maxfactori vahenditega ise meigi. Karaja huuleläigetesse armus ka Miss Universumi suursoosikuid miss Austraalia. Tema jaoks olid need väga põnevad värvid, mida ma alati kannan, ning väga mõnusa tekstuuriga.  Soengu osa on minu jaoks kõige raskem, üldjuhul hoian ma juukseid lihtsalt lahti, aga Wella tooted on mulle palju abiks.  Aitäh neile kõigile, kes mind toetanud on.

Paljud tüdrukud on tüdinud igaõhtustest ’’pildistamisüritustest“. Ma võtan seda suure näitemänguna. Sellest hetkest peale, kui ma aru sain, et mul ei ole mõtet võidelda millegi pärast, mida ma muuta ei saa, hakkasin ma seda kõike siin nautima. Ma ei tunne end enam tüdinuna. Võtan kõigest lihtsalt maksimumi. 

Mul on siin juba päris huvitavaid vahejuhtumeid ka olnud. Üks mees tuli minu järelvalvaja juurde küsima, et kas Leedut ei olegi võistlusel. Ta olevat näinud, et Eestist on nii ilus tüdruk, aga tema kunagiselt kodumaalt polegi kedagi, kuidas nii. Sellest räägiti edaspidi veel pikalt.  

Ma ei ole eriline kontsakandja ja pärast ühelt meeskoori kontserdilt tulemist jäi turvamees treppidel järsult minu ees seisma, mul ei olnud enam kuhugi astuda ja ma lendasin sõna otseses mõttes pea ees trepist alla. Turvamees vabandas pärast ette ja taha, et ta nii hooletu oli. Õnneks ma midagi ei murdnud ja esmapilgul midagi hullemat ei juhtunud ka, naeratasin edasi ja kõik oli korras. Arstidele ja kõigile meeldis väga minu suhtumine, et ma suudan ka halva mängu juures head nägu teha. Aga järgmisel päeval mind õhtusele üritusele ei lastud, kuna sisemised vigastused lõid välja ja ma pidin vähemalt ühe õhtu voodirežiimil veetma. Nüüd on juba kõik korras ja turvameestega saan ka suurepäraselt läbi, kogu aeg uurivad ja küsivad, kuidas mul läheb.

Kuigi Eestis arvavad paljud, et ma olen väga tavaline ja ei midagi erilist, siis siin just kogu personal ja fotograafid on hoopis teist meelt, et oi-oi kui hea meel on näha värske ja rõõmsa olekuga tüdrukut, kes ei ole võlts ja kellel on omad pikad juuksed. Üks fotograaf ütles mulle, et ta jääkski mind pildistama. Seda oli armas kuulda.  Kuna ma pean väga ausalt ja objektiivselt blogi, siis lihtsalt mainin, et siin on tüdrukuid, kes on lõigatud ja võltsid, aga samas suurem osa on meeletult hea iseloomuga ja kaunid nii seest kui väljast. Mulle meeldib see kultuuride mikstuur ja kõikide omapärased näojooned. Minu toakaaslaseks on imeilus Poola miss. Ta on lihtsalt super kaaslane. Tema kaudu saan palju asju teada ja me õpime koos siin hakkamasaamist. Temale on see ekstra raske, kuna tal kodumaalt nii karm surve peal, et peab olema kogu aeg pildis ja edukas. Isegi tema küünelaki värvi kritiseeritakse, et vahetagu ära, muidu on ta kole. Paljud on küsinud, et kuidas mina suhtnun oma riigi rahvalt tulevasse kriitikasse, siis olen ma suhtumisel, et ma tean, et mindki kritiseeritakse palju ja ajakirjanduses ilmuvad veidrad artiklid, aga nagu öeldakse: „All publicity is good publicity“.  Kui minu tegemised on kirjutamist ja kajastamist väärt, siis mind absoluutselt ei heiduta piinlikult kibestunud kommentaatorid, sest kui nad juba viitsivad midagi öelda, siis lõppkokkuvõttes on see ainult hea minule. 

Inimesed, kes mind rohkem tunnevad, teavad,et ma saan tegelikult väga hästi hakkama ja ongi ebareaalne 89 tüdruku seas kogu aeg esirinnas olla. Mina ei ürita võimatut, püüan lihtsalt siit võtta kaasa meeletult suure kogemustepagasi ja anda see edasi enda järglastele. Just nimelt, olen siit endaga juba praeguseks saanud kaasa lootuse, et Eesti miss saab ennast tunda jälle ülihästi ja kuulsusena. Et teda hinnataks kodumaa poolt ja kõik oleks tema tegemistega kursis. Üht asja olen veel märganud. Enamik misse on olnud oma maal juba aasta aega tegusad, neil on olnud aasta aega promo maailmas, pildistamisi ja suur fotopagas. See on ülioluline, et on olnud pikalt ette promo, sest just nemad on kõigile tuntud ja nendele pööratakse tähelepanu.  Samuti ma tunnen, et kogemusest ja teadmisest iludusvõistluste kohta jääb palju puudu. Kuidas käituda, rääkida ja olla õppisin ma kõik siin, sest uskuge või mitte, siin on väga palju süsteeme, mida peab teadma. Esmapilgul võttis ahastama, aga nüüd olen juba sisse elanud ja saan hakkama .

Aitäh kõigile toetajatele, siin 24/7 särav olla on kurnav, aga siiani olen saanud hakkama hoolimata haigusepisikust, mis siin külmade ilmade tõttu kallale tulnud on. Seega loodame parimat. Proovid algasid ja sel nädalal hakkabki suurem võistluse osa pihta, mis koosneb lihtsalt tutvustusest, vestlusvoorust, eelvõistlusest ja kõik kulmineerub finaaliga. Isegi kui ma 16 parima hulka ei pääse, siis võib mind teleekraanil näha. Eesti kanalid seda üle ei kanna, aga soome kanalid kindlasti ja ka Internetist on võimalik jälgida. Kes tahab minu tegemistega kursis olla ja näha pilte üritustest, siis külastage minu facebooki fännilehte. Kuigi ma internetti palju ei saa, siis üritan pilte üles panna piisavalt palju. 

Parimatega Brasiiliast,

Madli