Margiti lugu: mind koheldi butiigis nagu poevarast

Oled sa kunagi juhtunud kauplusesse, kus sind peetakse vargaks? Tõenäoliselt vastavad sellele küsimusele enamus eitavalt ja vähesed teavad, mis tunne see on.  Need vähesed mind ei kadesta, sest sellest olukorrast saab lahkuda kas väga vihasena või tundega, nagu oleksid tõesti potentsiaalne varas.

Minuga juhtus just selline asi ühes Tallinna kesklinna butiigis. Kui ma poodi sisenesin, ajasid kaks vene rahvusest, aga vabalt eesti keelt rääkivat, müüjat omavahel juttu. Tundus, et üks oli tööl esimest päeva, sest see teine seletas talle aktiivselt, kuidas midagi tegema peab. Teretasin, liikusin vaikselt neist mööda ja astusin väikeses poeruumis kaubastangede vahele, et asjadega tutvust teha. Kohe tuli minu juurde üks müüjatest, kes selle asemel, et tervitada ja küsida, kuidas mind aidata saab (see on minu meelest selline ostja ootustele vastav käitumine), lausus sõjakalt, et ma võiksin oma käekoti paar sammu eemal asuva tumba peale panna, sest käekott pidavat nende uutel riietel niite välja tõmbama. Vaatasin vaheldumisi oma üleni nahast käekotti ja müüjale otsa, sest kuulsin sellist lauset elus esimest korda. Täpsustuseks tahan lisada, et mu kotil ei ole mingisuguseid vidinaid või neete või midagi sellist, mis võiks kuskile kinni jääda. Ütlesin seda ka müüjale, kes haaras kinni mu käekoti õlarihma metalsest kinnitusest ja küsis: "Ja mis see siis on?"

See selleks, panin oma koti sinna tumbale ja vaatasin asju edasi, sest asjad olid ilusad ja ma ei tahtnud poest ära minna. Olen selles poes ennegi käinud, päris palju raha sinna viinud ning omanikule nägupidi tuttav. Aga täna omanikku tööl ei olnud, sest vaevalt omanik oleks lubanud hea kliendiga sel viisil käituda. Valisin asju ja samal ajal vaatasin silmanurgast oma koti poole. Kuidagi imelik oli käekotti võõras kohas endast eemale jätta. See aga kõik oli alles algus. Kui müüjad omavahel rääkisid, siis suhtlesid nad vene keeles. Ju nad arvasid, et mina vene keelt ei oska, sest nende vahel arenes vestlus, mis kirjelduse järgi mind otseselt puudutas. "Sellised suure kotiga ja lahtise mantliga näiliselt korralikud naised on kõige suuremad vargad. Nende puhul tuleb kogu aeg silmad lahti hoida. Nad on väga osavad," selgitas vanem ja paksem müüja nooremale ning lisas: "mis sa ise arvad, kust ta oma kallid asjad saanud on, eks ikka varastanud kuskilt!" 

Ta rääkis sinna juurde loo, kuidas ta hiljuti üks täiesti normaalne naine tema telefoniga poest lahkus ning kuidas üks klient tema nurga taga rippuvat mantlit proovima hakkas. Loomulikult oli süüdi klient, mitte tema, kes ta oma mantlit müügisaalis riidepuul hoiab. Müüja teadis ka rääkida, et Tallinna poodides varastatakse iga kümnes asi ära, mis mulle tundub küll ebareaalne. Isegi kui inimesed on nii suured varganäod, siis millega need müüjad ja turvakaamerad tegelevad, kui nii palju varastatakse. Teine, see noorem müüja, aina ahhetas ja korda "ne uzheli, ne uzheli", et kuidas inimesed ikka sellised varganäod on. 

Vahepeal olin mina siirdunud garderoobi välja valitud kleite proovima. Ühel hetkel aga tõmmati kardin eest ära ja ma vaatasin poolikult seljas kleidiga müüjale ehmunult otsa ning küsisin: "Jah, mis te soovite?" Ka tema ehmatas, ju lootis mind leida olukorras, kus ma topin kleiti endale püksi või särgi alla. Seepeale üritas ta olukorrast viisakalt välja tulla ning ütles, et tahtis mind kutsuda müügisaalis oleva peegli ette, mis pidavat suurem olema. Vaatasin selle peegli poole, mis oli täpselt sama suur ja ütlesin, et ei soovi sinna minna. Tõmbasin kardina ette ja toimetasin seal taga edasi oma kleidiproovimisega. 

Üks kleit oli väga kena, aga vööl oli mingisugune imelik punane plekike. Näitasin seda müüjale ja küsisin, et kas saaks allahindlust, mille peale müüja ütles, et asjad on just täna pakendist välja võetud ning enne seda plekki küll ei olnud. Ju ma ise selle tekitasin. Kuna olin sel päeval täiesti meigivaba, siis naersin julgelt talle näkku ja ütlesin, et see pole võimalik, sest ma ei kanna huulepulka. Ja jälle oli müüjal geniaalne vastus: "aga teie küünelakk on täpselt seda värvi!" Jah, oli küll. Aga see tõenäosus, et nädal aega tagasi lakitud küüntelt tuli plekk valgele kleidivööle, on sama suur kui see, et homme hakkab maasikaid taevast sadama.

Kui ma prooviruumist väljusin, siis luges seesama müüja kõik minu kolm kleiti täpselt üle: "üks, kaks, kolm". Justkui tõestades, et tal on täpselt meeles, mitme kleidiga ma nende uberikku riietusruumi enne läksin. Ju ta oli pisut pettunud, et ma kõik kleidid tagasi tõin ning temal jäi minu suur petuskeem paljastamata. Mul on lihtsalt omanikust kahju, keda sel päeval tööl ei olnud. Olen temaga rääkinud ja tean, kui palju ta vaeva näeb, et seda poodi pidada.