Õnne ja oskust iseennast kõrvalt näha

Ka kõige paremat naist tabavad aeg-ajalt täiesti ootamatult kohutavad õudused: lemmikteksad näitavad esimesi vanadussurma ilminguid, kõige sobivam huuleläige võetakse tootmiselt maha…

Ka kõige paremat naist tabavad aeg-ajalt täiesti ootamatult kohutavad õudused: lemmikteksad näitavad esimesi vanadussurma ilminguid, kõige sobivam huuleläige võetakse tootmiselt maha…

…sest see pole enam IN ja peale rohkeid dieete ning tippspordi kogust trenne tuleb tunnistada, et on saavutatud piir, kust kaalunumber enam allapoole ei liigu. Need on katastroofid, mille üle meil puudub kontroll. Süüdi on aeg, mood ja vanus. Mõnikord tuleb aga silmitsi seista hoopis uutmoodi õudusega, kus süüdistada saab ainult iseennast.

Pirtsakaks printsessiks olemisel on omad hüved. Sinu tähelepanu eest võideldakse, sind kantakse kätel, meelitatakse ja keelitatakse. Oma võlu on ka selle juurde kuuluvas mossitamises ja kapriisides, millega kõik soovid täidetud saavad, justkui oleks kuldkala oma soovilimiiti kolme pealt oluliselt suuremaks kergitanud – pakkumise ja nõudluse seadus. Pidu saab aga silmapilkselt läbi, kui kohtad kedagi, kellele tahaks lapseliku siirusega pai teha, kaissu pugeda, ja mis kõige üllatavam – kedagi, kelle heaolu muutub enda omast tähtsamaks. Kui kohtad kedagi, keda tahad hoida.

Vastab tõele, et kõik suhted on erinevad, ent sellele vaatamata tunneme vääramatult ära selle õige inimese. Ja kui kahtled, on tegelikult vastus EI. Enda ümber ringi vaadates tuleb tunnistada, vähestel on õnnestunud oma südame teine pool leida, ja mõistes, kui suure imega on tegu, asetub õlgadele kummalist sorti raskus. Surve. Ühtäkki ei ole ruumi ühekski veaks ega eksimuseks, sest ülesanne õiget inimest hoida muutub elu ja surma küsimuseks. Aga nagu üks osa inimestest ei saa iial olla arstid, kuna nad tarduvad verd nähes, võib juhtuda, et ise tardud taibates, et oled leidnud midagi, mis jääb enamikule kättesaamatuks.

On omamoodi pettumus avastada, et isegi siis, kui suhtes on kaks intelligentset inimest, on raske hoida tasakaalu. Seda õiget balanssi andmise ja võtmise vahel. Imekerge on tekkima sissetallatud rada, mida mööda käies üks ainult annab ja teine ainult võtab. Alati ju võtab üks teisel käest kinni, peaaegu kunagi ei sirutu käed vastastikku ühekorraga. On nii lihtne vaimustuda teadmisest, et oled leidnud kellegi, kes sinu pärast pingutab, esimesena käe välja sirutab. On lihtne lasta end ilusatest sõnadest ja žestidest otsekui pilvedel läbi päevade kanda, kuni ühel õhtul veini rüübates taipad – aga võib-olla mina ei anna midagi vastu. Mina ei tee ju ühtegi žesti, mina ei helista, mina ei kirjuta, mina ei siruta esimesena kätt…

Mõnikord on ootamatult raske oma tegudes olla „meie“, samal ajal kui rääkides see sõna võib-olla liigagi kergelt üle huulte tuleb. Nagu on lihtne teha plaane teemal, kus tahame viie või kümne aasta pärast olla, millisel ametikohal, millises linnas, millises majas või korteris. Teostamise pool on hoopis raskem. Kuidas aga jõuda suhtes punktist A punkti B? Veel enam, ajast A aega B. Suhtes rändamise jaoks ei ole ühtegi abistavat teedekaarti. Tee, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele, sest usun, et Lev Tolstoi perede kohta öeldud lause kehtib ka suhete puhul – õnnelikud pered on kõik ühtmoodi õnnelikud, õnnetud pered on aga õnnetud igaüks omal moel. Võib-olla alati ei ole õige üheksa korda mõõta ja ükskord lõigata. Ehk on mõnikord vaja pea ees hüpata ka siis, kui vesi on sogane ja põhja ei näe. Usaldada oma südant ja uskuda, et see vesi meid kannab, et põhjatult avamerelt kullaliivasele rannale loksuda.

Võtab suurel hulgal tahtmist ja viitsimist suutmaks mõista teist inimest. Mõista, mida meilt oodatakse. Vahel tuleb otsida ka heale põhjendust, ent kõik hea on suhtes tavaliselt iseenesestmõistetav. Sattudes naisena kokku mehega, kes näib otsekui muinasjuttudest päriselu vormivat, on nii lihtne eneselegi märkamatult jääda oma suhtes kõrvaltvaatajaks. Kellekski, kes laseb sündmustel toimuda enda ümber, selle asemel et nautida elu nende sees.

Nii leian end otsast alustamast. Keset päeva, keset nädalat, keset puhkust, keset suhtlemist, ja pean ise ennast vapraks, sest vähestel on julgust muutusteks. Väga vähestel on julgust tunnistada, et mina ise olen midagi tegemata jätnud, sest lihtsam on süüdistada teist. Ometi, ainult iseenda vigu tunnistades saab võimalikuks parem homne. Parem, kui tahta oskame.

/Merlin Võsu/