Otsides midagi head…

Mulle meeldib lühijutte lugeda ja nii sattusin möödunud nädalal ühe novellikogu peale. Iga lugu sisaldas midagi õpetlikku – midagi uut või midagi, mida oli hea endale meelde tuletada. Nagu enamiku õpetlike lugudega aga on, kellegi jaoks on neis alati midagi ebameeldivat.

Keegi, kes liiga kaua ootab, jääb üksi. Keegi, kes püüab võita, jääb kaotajaks. Kellestki on lõpmata kahju sellele vaatamata, et lõpuks läheb tal hästi. Mõtlen, et elu õppetunnid on samasugused. Alati peab keegi selleks lahku minema, et teine seda kõrvalt nähes oma suhtele uue pilguga suudaks vaadata. Head ilma halvata justkui polekski olemas.

Õnnepäevadest ei osata suurt midagi kõrva taha panna, aga rasketest hetkedest ja vigadest õpitakse. Ja seda rasket koos kõigi vigadega on meie ümber näruselt palju. Iseasi, kas otsustame tänasest päevast endaga kaasa võtta head hetked või pakime otsekui karmavõlana endaga homsesse kaasa kõik pabistamised, uudistest kuuldud õudused ja ebaõnnestumised. See on valik, mille teeme iga päev, ilma et ise sellele tähelepanu pööraks. Paraku, nagu projektijuhid on harjunud, et kõik projektid saavad valmis lõhki aetud eelarve, hilinemise ja sisuliste kärpimistega, on inimesed hakanud võtma tavana, et enamasti ei lõpe miski hästi. Mure ja tagasilöögid sätitakse päevakavva nagu hommikune päikesetõus – isegi kui neid otseselt ei paista, on teadmine, et kuskil on nad olemas nagu päike pilve taga.

Oma mured valime endale ise. Valime, mis on muretsemist väärt ja mis mitte. Samamoodi valime selle, mille üle rõõmustada. Hea tuju päeval on lihtne kõige üle rõõmu tunda, kehva tuju omal... jäävad kodused sapiste kommentaaride laviini alla, mis on nende jaoks sama ootamatu kui lumetorm südasuvel. Iga ootamatuse järel aga muudetakse eeldusi. Muudetakse arvamust. Pärast kolme järjestikust päeva kriitikanooli ei oota keegi neljandast päevast midagi teistsugust. See, kelle käes on mürginooled ja vibu, leiab end ühtäkki ebameeldivate asjade nimekirjast. Ja sealt kustutatud saada on väga raske.

Kui mu kodu juures uus Selver avati, sattusin esimesel poekülastusel hästi meeldiva kassapidaja juurde. Nüüd, iga kord enne kassasse minekut ma vaatan, kas ta on tööl, ja lähen tema järjekorda. Ka siis, kui seal tuleb kauem seista kui mõnes teises. On loomulik, et valikuvõimaluse olemasolul valitakse parem. Nagu uut autot või telefoni ostes. Üha tähtsam on ennast hästi tunda ja häid emotsioone leida. Olgu see siis uut lemmikplaati kuulates või kosmeetikut, juuksurit, söögikohta väisates. Mind paneb pead vangutama aga see, et ei suudeta iseendas näha seda inimest, kes võiks kellelegi teisele väikest doosi head emotsiooni pakkuda.

Paneb imestama, et kogu aeg parema otsingul olles ei ole kellegil erilist soovi olla ise parem inimene. Olla hea tähendab ühtede arvates enda nõrgaks ja haavatavaks tegemist, teised leiavad lihtsalt, et headus on vastuolus edukuse ja läbilöögivõimega. Näib, et headusel on halb maine.

Jään mõtlema, mis on üldse headuse mõõdupuuks. On selleks tõesti siis naiivsus? Lihtsameelsus? Miskipärast olen ise arvanud, et hoopis õiglustunne on headuse kindel osa. Ja et pisut head kurjustki on igale inimesele lubatud – nagu mõnikord kõige kurjem õpetaja või kõige karmim treener tundub kõige parem. Veidi haiget saada käib paratamatult kasvamise, elu juurde. Ometi kiputakse tihtipeale teistele mõtlematult haiget tegema, justkui saatuselöökidest üksi kellegi vaimu murdmiseks ei piisaks.

Mulle tundub, et selleks, et elu meid liialt ei muserdaks, on hädavajalik otsida lihtsates asjades ilu ja armsust. Arvan, et ei ole naiivne öelda, et igaüks meist saaks olla parem. Ükskõik kellele. Kas või õpetades oma last vanematele inimestele istet pakkuma. Usun, et vaid kõige tugevamad ja kõige targemad oskavad ja suudavad olla head. Et naise teeb headus naiselikuks ja mehe mehiseks. Et saab olla natuke isekas ja jääda seejuures lähedaste jaoks ikka parimaks. Et headus on veidi ilu moodi, mis end vaataja silmades peidab, sest headust saab ainult südamega tunda ja kõik südamed on ju nii erinevad.

/Merlin võsu/