Sunnitud iseseisvus!

18 kommentaari
Sunnitud iseseisvus!

Sügis. Langevad lehed on katnud kõik teed ühtlase plödise kihiga, mis jala ning autoratta all on sama libe kui kiilasjää. Näib, justkui ootaks kojamehed viimase puulehe kukkumist, enne kui rehad kätte võetakse.

Sügis. Langevad lehed on katnud kõik teed ühtlase plödise kihiga, mis jala ning autoratta all on sama libe kui kiilasjää. Näib, justkui ootaks kojamehed viimase puulehe kukkumist, enne kui rehad kätte võetakse.

See paistab viimasel ajal inimestel kõiges nii olevat – oodatakse mingit viimast piiska, äratundmist, et enam hullemaks minna ei saa, et lõpuks midagi ette võtta või välja öelda. Ja minu kannatustekarikas voolab pahinaga üle tänapäeva naiste iseseisvuse teemal.

Üha enam ja enam kuulen öeldavat, tänapäeva naised on nii iseseisvad, et neil ei ole mehi vajagi. Milleks meest naisele, kes jaksab ise ennast riidesse panna ja ise katuse pea kohal hoida? Tagatipuks üha sagenevatele kommentaaridele moodsate preilide iseolemise ambitsioonide pihta sattusin lugema, et nähes pesakonna suutlikkust omapäi hakkama saada, tekib mehes instinktiivne soov pesast välja lennata ja mujal (hädalisemas seltskonnas?) otsast alata. Lause loetud, tundsin, kuidas südamelöögid oimukohtadel kurjakuulutavalt võimendusid ning kõrvus kergelt vilisema hakkas. Mul ei õnnestu üle saada ebaõiglusest, et kõik hetkel üksi elavad naised ambitsioonidest aetud külmadeks karjääri- ja ärinaisteks liigitatakse, kelle soontes voolab vere asemel puhas adrenaliin ning saavutamisvajadus.

Jäin mõtlema, kust tuleb arusaam, et kõik naised, kes rabavad otsekui väsimatult tööd teha ja tõepoolest näljasurmast pääsemiseks abistavat mehekätt enam ei vaja, on ambitsioonikad karjäärinaised, kes mehest enda kõrval üldse puudust ei tunne. Justkui nemad ei olekski inimesed ja ei vajaks halva päeva lõpus head sõna, või ei tahakski väsinult kassipoja kombel sülle ronida ja magusa paituse saatel silmal kinni lasta kukkuda. Veel enam, et üksiolemine ei ole enamasti valik, vaid elu paratamatus, miski, mis lihtsalt juhtub, nagu viirushaigus või koondamine.

Üht sorti propaganda suhtes olen ma küll kirglik ja tuline õhutaja – ma leian, et inimesed peaks tegelema ainult nende asjadega, mis on neile tõeliselt hingelähedased. Et õppima peaks seda, mille kohta siiralt rohkem teada tahaks, ja et ametivalikul peaks arvestama elu kutsega. Usun, et tõeliselt hea saab olla ainult selles, mida südamega tehakse. Ja kui juba tööd teha, siis miks mitte sellist, mis on endale rohkem meeltmööda. Oma sõpruskonnas panen tähele, et järjest rohkem liiguvad teisedki minu ümber oma südamehääle järgi ja vaikselt asetub teoorjus töö hoopis uude valgusesse, rahuldust pakkuvate tegevuste lahtrisse, mida koduperenaise ameti vastu enam naljalt vahetama ei kiputa.

Varem oli sõnal „karjäärinaine” hapu mekk. Karjäärinaisi vaadati kui potensiaalseid lahutajaid ja vanatüdrukuid, sest ükski mees ei taluvat enda kõrval sellist. Edukas naine võtvat mehelt asendamatu peremehe ja otsustaja tunde ära. Tänapäeval ei pea selleks seelikukandjast kolhoosiesimees olema, et karjäärinaise-suhtumise ohvriks langeda. Piisab, kui saad lihtsalt ise endaga hakkama. Maksad ise oma üüri või kodulaenu, ostad ise riided selga, ei ole näljasurmast ohustatud liik ja saad selle kõigega hakkama omaenda töötasu kasutades. Aga pean ütlema – mulle ei mahu hästi pähe, kuidas oleks võimalik sellelaadset iseseisvust vältida, kui oled parasjagu vallaline. Kuidas saab sõltuda kellestki, keda olemas ei ole? Viis minutit vallalisust ja ollaksegi ju automaatselt töötav, üksi elav ja isemajandav meestehirm.

Pikale veninud pidustuste lõpus, mille asemel oleksin ausalt öeldes meelsamini kodus tööd teinud, jõudsime sõbrannaga järeldusele, et iseseisvate naiste üksiolemise põhjus ei ole see, et mehed neid ei taha või ei talu või kardavad, vaid hoopis see, et neil on valikuvõimalus. Nad ei pea kellegi ega millegagi leppima ja seepärast tihtipeale isegi teadlikult latti kõrgele seadmata kõnnib enamik mehepoegi ikka sirge seljaga selle alt läbi. Iseseisvatel naistel on lihtsalt võimalus mitte leppida vähemaga. Võimalus oodata seda kõige õigemat tunnet ja inimest, kes ainuüksi sama õhu hingamisega suudab ülimat hingerahu pakkuda. Ja seda suurem on kompliment mehele, kes iseseisva naise mingis mõttes taltsutab ja enda kõrvale seisma saab.

/Merlin Võsu/