AJUSPETSIALIST selgitab, miks tänapäeva maailmas on rohkem ärevust ja depressiooni

Tunnustatud aju- ja traumaspetsialist Bruce D. Perry ja Oprah Winfrey arutavad Heliose raamatus „Mis sinuga juhtus?“, miks on tänapäeva maailmas rohkem ärevust ja depressiooni.

Üksindus kasvatab ärevust ja depressiooni

Dr Perry tõdeb, et meie ühiskonna põlvkondadeülene sotsiaalne kangas on viledaks muutunud. Suhted katkevad. See aga omakorda teeb meid eluraskustele vastuvõtlikumaks, ja see on tema meelest oluline tegur, mis suurendab ärevust, enesetapuriski ja depressiooni – seda me praegu ju näeme, isegi juba enne koroonaepideemiat.
Ta usub, et sidemete katkemine ja üksindus meie ühiskonnas etendavad suurt rolli ärevuse, unehäirete, uimastisõltuvuse ja depressiooni kasvus.
Üks hiljutine Harvardi tiimi uuring avastas, et kõikidest depressiooni faktoritest on kõige tõsisemad seotud sidemetega: „Sotsiaalsete sidemete kaitsev toime oli olemas ka inimeste puhul, kel oli geneetilise vastuvõtlikkuse või varasema trauma tõttu suurem depressiooni kujunemise oht.“
„Meie töö toetab seda tähelepanekut. Üks meie tähtsamaid avastusi oli see, et kellegi hetke vaimse tervise seisundi määramisel on tema lapsepõlve suhtetervis – tema sidemed – sama tähtis või tähtsamgi kui eluraskustega kokku puutumine. Traumat kogenud lastel ja noorukitel on parimaks vaimse tervise seisundi prognoosijaks nende hetke sidemed,“ märgib ta.

Me kasvatame oma lapsi ja noorukeid keskkonnas, mis on suhtevaene ja ekraanidel tuginevate tehnoloogiate vohamise tõttu sensoorselt ülekoormatud

Saadetakse rohkem sõnumeid, tehakse tviite ja postitusi, aga vahetult vesteldakse vähem.
„Usun, et meil pole piisavalt vaikseid suhtlushetki kuulamaks sõpra ilma muude segajateta. Selline suhtlus toob kaasa sootuks teistsuguse inimliku sideme kvaliteedi, teistsuguse sügavuse. Arvan, et me ihkame seda ja paljud meist otsivad seda sotsiaalmeediast, aga lõppkokkuvõttes ei rahulda need suhted seda vajadust,“ nendib dr Perry.
Samal ajal on noorukite seas rohkem enesetappe, ärevust ja depressiooni. Meie kultuur on sedavõrd „arenenud“ ja oleme nii rikkad, loovad ja produktiivsed, ometi jätkab ebavõrdsus kõigis valdkondades kogukondliku ja kultuurilise sidususe marginaliseerimist, killustamist ja õõnestamist.
Meil võib ju olla päris hea riiklik haridussüsteem, vapustavad tehnoloogiad, aga me ei rahulda ei oma laste ega iseenda fundamentaalseid suhtevajadusi. Paljud inimesed tunnevad end tühjana ja otsivad sidet ning tihti ebatervislikul moel.
Ta selgitab, et aju otsib pidevalt sotsiaalsest keskkonnast signaale, mis ütlevad, kas sa kuulud või ei kuulu kuhugi. Kui inimene saab signaali – paljud neist on alateadlikud –, et ta kuulub kuhugi, rahuneb tema stressireaktsioon, öeldes, et ta on kaitstud. Ta tunneb end reguleerituna ja tasustatuna. Ent kui inimene saab vihjeid, et ta ei kuulu kuhugi, stressireaktsioon aktiveerub.
„Sa ei kuulu siia“-võnked on meie vaikeolek kõige selle jaoks, mis on tundmatu, eriti kui sel inimesel pole meie tuttava rühma tunnuseid. Me suhtume sellesse inimesesse kui potentsiaalselt ohtlikku.
Linnas elades võib iga päev näha sadu „uusi“ inimesi ja aju peab neid sadu inimesi pidevalt jälgima. Sõber või vaenlane? Aitab mind või teeb haiget? See on kurnav. See koormab emotsionaalset võimekust. Tihti õpivad linnas elavad inimesed täielikult teisi eirama ja end välja lülitama. Nad võivad mööduda sinust välja tegemata. Selline suhtlus tekitab sinus nähtamatu tunde, aga nende jaoks võib see olla lihtsalt enesealalhoiu vorm.
Paljud inimesed on kogenud pärast päev otsa reisimist „väsi- must“, isegi kui nad seisid vaid paaris järjekorras ja istusid lennukis. See juhtub, kuna aju jälgis pidevalt tuhandeid uusi stiimuleid.
Pea meeles: stressireaktsiooni aktiveerimine isegi mõõdukal tasemel pikaks ajaks on füüsiliselt ja emotsionaalselt väsitav.
Seega osa ärevuse kasvust tänapäeva maailmas tuleneb pidevast uuega pommitamisest – eriti sotsiaalse uuega – ja tasakaalustavate suhete puudumisest.
 


Foto: 123rf.com