NIPINURK: KUIDAS nautida oma elu ja julgeda teha valikuid

Raamatus “Prussakad minu peas” aitavad raamatu autor Zane Zusta ja psühhoterapeut Diāna Zande lugejatel sotti saada, kuidas nautida oma elu ning julgeda teha valikuid. Elu koosneb valikutest Zande tõdeb, et meie elu koosneb paljudest valikutest ja igaüks võib valida selle, mis talle kõige enam meeldib. Jah, see pole keelatud. Pealegi ei saa keegi meile midagi peale suruda. Mõne inimese valik on elada oma turvalises maailmas –  üksinda, aga turvaliselt. “Ka muinasjutus magavast neiust ootab printsess, et kaunis prints teda suudlusega ärataks. Nooruses saab kindlasti niimoodi teha, sest ees on kogu elu ja meri on põlvini. Kuid kui sa pole enam teismeline ja oled täiskasvanud naine, tasub endalt küsida - kas tõesti pead midagi ootama?” toob psühhoterapeut välja. “Ehk pane julgesti äratuskell ja ärka täpselt sel ajal, kui ise seda soovid. Lisaks tohid tunda signaale, mida keegi sulle saadab. Kui mees ütleb: „Sa meeldid mulle!“ ja sa tunned ka ise meeldimist, ei pea sa küsima samaga vastamiseks luba ega ootama, kuni keegi sind jõuga turvaliselt barrikadeeritud juhikabiinist välja tõmbab.” Elamine unenägudes on Zande sõnul elamine ebareaalses maailmas. “Kahjuks ei ole miskit sellest tegelikult olemas, kuid võib tunda ekslikult, nagu oleks see kõik peaaegu tõeline, käegakatsutav. Aga kui haarad selle järele, on seal ainult tühi õhk. Tühjus,” kirjutab ta. Juba lapsepõlvest on tema sõnul paljudele tüdrukutele õpetatud - ära paista silma, ära tõmba endale tähelepanu, oota, kuni sind kõnetatakse, ära sega vahele. “Kuid selle tõttu allutad end ebavajalikele kannatustele ja kurbusele. Elu saadab meile signaale, nii vaiksemaid kui ka valjemaid,” tõdeb ta. Õnn ei tule iseenesest Zande sõnul on paljud naised sitked, nad on õppinud ootama ja keskenduma asjadele, mis „võiksid kunagi juhtuda“, ja elama neid oma fantaasiates välja. Ainult mõnikord unustatakse, et ka meil endil tuleb oma elust osa võtta. Oma initsiatiivi, tahtejõu ja eesmärgiga. “Peame ise midagi oma elu, võimete ja õnne heaks ära tegema, sest õnn ei ole miski, mis tuleb roos käes, iseenesest. Ja kui tuleb? Siis peab valjusti ütlema: „Ma tahan seda!“ See on täiskasvanud naise vastutus iseenda ees. Tunnistada üles ja anda teada endast ja oma vajadustest selles maailmas. Avada kabiiniuks ja lasta keegi sealt sisse. Või minna vastu,” kirjutab ta. “Mis juhtub, kui ootame? Sageli loodame, et kõik laabub iseenesest, et lõpuks saab kõik korda. Kuid kui lubame sündmustel voolata ja kulgeda, siis lahenevad need huvitaval moel mitte nii nagu me lootsime, ega küsi isegi, kuidas me end sellisel puhul tunneksime. Sest kõik on juba juhtunud!” Kes sa oled ja mida sa elult tahad?  Psühhoterapeut soovitab mõelda, kes ma olen ja mida ma elult tahan? Millised on minu vajadused? Kas sina tead, millised on sinu vajadused? Emotsionaalsed vajadused, mis ümbritsevad sind nagu õrn udusulepadi igast küljest, lastes sul end õnnelikuna tunda. Zande ütleb, et me peame ise hoolitsema selle eest, et see inimene, kes võiks meie kõrval olla, sellest ka teada saaks. Nii et ta teaks, mis hetkel peab lähedal olema ja kuidas täpselt. Sest koosolemise viise võib olla väga erinevaid. „Ma vajan sind!“ Need mõned sõnad võivad kõike muuta. Sinu vastutus on neid öelda, mitte oodata hetke, kuni keegi sind õnnelikuks teeb. Pole sellist vanust, kus inimene oleks tunnetest ja suhetest väljas. “Ära kunagi kanna end maha öeldes: „Olen selleks liiga vana.” See on jama! Pole sellist vanust, kus inimene ei saaks kogeda lähedust, soojust, armastust, sõprust, olla õnnelik, rõõmus, tunda valu, armuda, abielluda, lahutada. Ei ole! Ja meeldivad tunded pole midagi sellist, mida on privileeg kogeda ainult nooruses. Asi pole selles, kui vana sa oled. Ära vangista end väikesesse juhipuuri, sussidesse, turvalisse maailma, vaid mine välja ja ela ometi. Haara igast hetkest kinni! Ära fantaseeri, kuidas oleks, kui oleks ... . Niipea kui kuuled peas midagi sellist, siis mine ja tee seda! Tee ära ja siis näed, mis tuleb!” ütleb ta.