NIPINURK: KUIDAS õppida elama iseenda unistuste elu?

19-aastaselt autoavarii üle elanud Brendon Burchard tundis pärast õnnetust, et talle anti elus uus võimalus ja sellest hetkest peale on ta pühendanud oma elu sellele, et jagada oma teadmisi kogu maailmaga ja aidata leida inimestel motivatsiooni. Siin on Burchardi nõuanded, mis aitavad aru saada, miks on vajalik ja kuidas iseendale truuks jääda: Täna on sinu päev, mis iganes ka ei juhtuks  Me teeme iga päev valiku, kas läheme kaasa maailma soovide ja kapriisidega või astume mööda enda valitud teed. Kui hülgame iseenda, siis jääme kaootilisuse merel triivima ning meie horisondil pole muud kui vaid kõrged igavuse ja kannatuse lained. Seetõttu peame igal hommikul alustama teadmisega, et täna on meie päev, mis iganes ka ei juhtuks. Alusta heade kavatsustega  Kui alustame päeva heade kavatsustega; kui väljendame oma soove selgelt ja kirjutame enda plaanid üles ning töötame kogu südamega ja distsiplineeritult nende saavutamise nimel; kui jääme endale kindlaks ja võitleme oma soovide eest ilma kontrolli kaotamata, siis leiame ennast järsku ühel päeval taas tüüriratta juurest ning tunneme ennast õnnelikuna, motiveerituna ja elusana. Eesmärk pole külmaks ja kaugeks muutuda Meie eesmärgiks ei ole mitte külmaks ja kaugeks muutuda. Ei, me tahame vaid kaitsta oma tervet mõistust, arengut ja vabadust. Tasub üle korrata, et me saame leida ja peaksime leidma aega ja pühendama tähelepanu nendele, keda me armastame ja juhime – siis kui meie seda soovime. Olla kena ümbritsevate inimeste vastu on kahtlemata õige ja vastutustundlik tegu, kuid me ei tohiks seda kunagi teha oma pikema perspektiivi, heaolu ja unistuste arvelt. Peale selle, kas pole mitte tõsi, et kui ütleme sagedamini ei, siis on meil rohkem aega, et pöörata armastavat tähelepanu oma lähedastele? Kuidas siis ikkagi jääda endale truuks?  Aga mida siis ikkagi teha, kui need on meie lähedased, kes meid pidevalt vajavad ja meid oma teelt eemale suunavad? Me saame oma perele ja meeskonnakaaslastele selgeks teha, et kui meie (kodu)kontori uks on kinni, siis nad võivad sinna siseneda vaid hädaolukorras. Me võime sõbralikult paluda, et abikaasa annaks meile igal õhtul aega, et saaksime lugeda, mediteerida või kunstiga tegeleda. Me saame öelda ei pidudele, koosviibimistele ja ametlikele üritustele, mida me väisata ei taha. Alguses võib see küll kortsus kulmusid ja pikki nägusid, aga aja jooksul mõistavad ka nemad, et me oleme eesmärgiga inimesed, ning nad jätavad meile ruumi, teades, et mida rohkem nad meie päevakavast lugu peavad, seda suurem on võimalus, et me leiame või tekitame aega nendega koos olemiseks. Las nad naeravad, las nad vihastavad Pole mõtet ennast petta – mõned inimesed saavad meie peale vihaseks. Neile ei meeldi meie vaba tahe ja iseseisvus. Nad püüavad meid naeruvääristada või meis süütunnet tekitada. Nad võivad meilt küsida: „Mida sa endast mõtled – kes kurat sa selline oled?“ Nad võivad tunda, et neid on ära põlatud, ning alustada kibedat kampaaniat, et meid uuesti oma etturiteks muuta; et meid jõuga oma haardesse tagasi suruda ja meile dikteerida, kuidas me peaksime nendega käituma. Paljud väidavad, et me oleme neile igavesti võlgu nende armastuse ja panuse eest. Jah, meie käitumine tekitab kahtlemata vastakaid emotsioone, me kaotame mitme inimese soosingu, reedame nende usaldust ning seame ohtu oma populaarsuse. Mida suuremaks kasvab meie tahe ja vabadus, seda sagedamini seda juhtub. Las siis olla nii. Mitte ükski suur inimene pole ajalugu teinud, ilma et keegi poleks neid milleski süüdistanud, või ilma et inimesed, kes ei väärtustanud nende iseseisvust, distsipliini ja visadust, oleksid neile kannatusi tekitanud. Las need tähikargajad hädaldavad. Mida rohkem me nõudmisi esitavatele inimestele ära ütleme, seda rohkem aega meile ellu tekib, et omaenese eesmärkide ja õnne poole püüelda ning veeta aega ja panustada nendesse, keda me armastame.